Korratuses toetab sõnum Kristusest

Taevaminemispüha järgsel päeval, 6. mail toimus Pärnu praostkonna sinod. Sinodilisi võttis sel aastal vastu Tahkuranna kogudus.

Jumalateenistus toimus mere ja Via Baltica vahel asetseva, sõjas hävinud Tahkuranna kiriku varemete kõrvale endisesse käärkambrisse ehitatud saalis. Sinodikoosolekul külakeskuses Tahku Tare kuulati tavapäraselt praost Enn Auksmanni eelmise aasta kokkuvõtet, kinnitati kulude-tulude aruanne ja võeti vastu uus eelarve. Sinodilisi tervitas Lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets.
Värskendavalt mõjus koguduste aastakokkuvõtete asemel toimunud sisuline arutlus, kus lähtuti küll iga koguduse eripäradest, ent püüti sisulise töö hindamiseks üldistades otsida vastuseid kolmele küsimusele: milline on koguduse liikmete vaimulik olukord usulise teadlikkuse ja sellele vastava igapäevase elu seisukohalt; millised on või peaksid olema tegevused, et hoida, säilitada või vajadusel muuta olukorda; kuivõrd on koguduste tegevus kogukondades märgatav ja inimestele korda minev?

Praosti aruanne
2004. aastast praosti vastutust kandev Enn Auksmann sõnas 2015. aastast ülevaadet tehes rahulolevalt, et jumalateenistuste toimumisega on kõik korras. Rõõmu teeb, et aset leiavad ka nädalasisesed teenistused Pärnu, Saarde, Pärnu-Jakobi ja Vigala koguduses ning et annetajaliikmete arv on kasvanud Vändra ja Tori koguduses.
Talituste arv on mõnevõrra vähenenud, välja arvatud laulatused (+ 2). Muret valmistab kodukülastuste oluline vähenemine ja see, et mõnes koguduses pole aasta jooksul peaaegu üldse talitusi toimunud. Põhjusena toodi välja maapiirkondade tühjenemine.
Aruannet lõpetades tänas praost töötegijaid pühendunud vaimuliku töö eest ja märkis, et on viimaste aastate jooksul täheldanud üha kasvavat inimeste võõrandumist nii ühiskonnas kui ka kirikus: «Võõrandumise all pean silmas järjest süvenevat veendumust või vähemalt tunnet, et meist, lihtsatest inimestest, sõltub ainult see, mida saame vahetult ise teha, aga laiemate protsesside puhul pole isegi mõtet üritada kaasa rääkida. Nõnda ollaksegi pühendunud konkreetselt oma tööle ning innukamalt kui varem, teisalt aga üha enam iseendasse pöördunud ja väljapoole jäävale välja lülitunud. Annaks Jumal, et ma eksin!»

Arutlus usuelust ja misjonist
Eespool viidatud küsimustele vastates täheldas Häädemeeste, Treimani ja Tahkuranna koguduse õpetaja Tauno Teder, et kirikliku elu põlvkondlik järjepidevus on suuresti katkenud ja kuna enamik koguduste liikmeid on esimese põlvkonna kristlased, siis vajavad nad elementaarset usulist õpet. See kehtib ka koguduse tuumiku kohta.
Tederiga oli nõus Saarde õpetaja Arvet Ollino. Ta lisas, et inimesed usuvad, ent sellest kui isiklikust asjast ei soovita rääkida ning tulemuseks on kaootilised ja kohati sünkretistlikud vaated, mis ei baseeru kiriku õpetusel. «Usk on justkui trump tagataskus, mida ei käida naljalt välja, hoitakse raskeks elusituatsiooniks,» ütles Ollino.
Vigala õpetaja Kristiina Jõgi hinnangul on aeg leppida olukorraga, mida muuta ei saa: «Peame tegema oma tööd, usaldama Jumalat ja olema sealjuures rõõmsad!»
Innustava näite arenevast misjonitööst tõi Pärnu-Jakobi ja Sindi koguduse õpetaja Tõnu Taremaa: «21-liikmelise Sindi koguduse pühapäevakoolitöö on müstiline ja imeline, tegutseb kaks rühma 22 lapsega.» Vändra ja Tori koguduse õpetaja Ants Kivilo julgustas kaasvaimulikke Tori näitel enam riigipühade tähistamist kirikusse tooma.

Kogudus kogukonnas
Audru koguduse õpetaja Tiina Janno, kes oli oma seisukohad kirjalikult saatnud, leidis, et koguduste tegevus kogukonnas peab lähtuma kiriku olemusest, mitte inimeste ootustest.
Igapäevaselt jumalateenistusi pidav õpetaja Ollino rõõmustas, et Kilingi-Nõmmes on kohalike arvamus kirikust muutunud. Enne oodati pigem seltsimajaks olemist, nüüd aktsepteeritakse kirikut palvekojana. Pärnu koguduse õpetaja Auksmann täheldas, et Pärnus ollakse küll avatud kirikule kui traditsiooni kandjale, ent järjest vähem tahetakse tema sõnumit kuulata.
Nõustuti õpetaja Tederiga, kes rõhutas, et meid ümbritsevas maailmavaatelises kaoses on kirikul pakkuda midagi, mida keegi teine ei paku: sõnumit Kristusest, kelles püsida ka korratuses.

Tõsiselt, sõbralikus õhkkonnas
Piirkonna piiskop Joel Luhamets julgustas sinodilisi, öeldes, et ka rasked olukorrad on Jumala kontrolli all: «Jumal küpsetab meid raskustes ja valmistab tuleviku jaoks, tegutsedes pika mõõduga. Meie ei sünnita ärkamist, kui Jumal sädeme inimeste südametesse paneb, siis ta tuleb.»
Lisaks tõsisele, ent soojas ja sõbralikus õhkkonnas toimunud sisulise töö analüüsile tõstatasid sinodilised mitmeid olulisi küsimusi. Näiteks rõhutati usundiõpetuse olulisust koolides ja avaldati muret vaimulike väikese pensionilootuse pärast.
Sinodi lõpusõnades andis praost Auksmann teada, et on konsistooriumilt palunud pikemat puhkust ehk sabatiaastat, mille ta veedab koos perega Ameerikas Välis-Eesti Los Angelese kogudust teenides. Praosti kohuseid ja Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja ülesandeid täidab sel perioodil abipraost Tõnu Taremaa, keda abistavad õpetaja Tauno Teder ja diakon Jaanus Torrim.
Kätlin Liimets

Kommentaar:
Urmas Viilma, peapiiskop:
Praost Enn Auksmann on soovinud võtta puhkuseks sabatiaasta. Lähtuvalt kirikus kehtestatud korrale võib vaimulikule anda palgata puhkust poolte kokkuleppel. See tähendab, et puhkuse pikkus ja muud üksikasjad lepitakse kokku. Sellise kokkuleppe eesmärgiks peab olema, et koguduse teenimine ei kannataks ning vaimulik saaks ennast vaimselt ja füüsiliselt laadida.
Enn Auksmann käis minuga selles küsimuses kohtumas ja põhjendas oma puhkusetaotluse soovi. Konsistoorium tegi ka vastava otsuse. Vastavalt kokkulepetele Pärnu Eliisabeti koguduse juhtidega ja Pärnu praostkonna vaimulikega on korraldatud praostist koguduseõpetaja teenistusest eemalviibimise ajal ära nii koguduse kui praostkonna teenimine. Kõik vaimulikud, kes sabatiaasta võimalust on kasutanud, naasid pärast puhkuse lõppu oma kiriklike ülesannete juurde. Loodan, et see saab olema nii ka seekord.

Pärnu praostkond 2015
Kogudusi 12
Annetajaliikmeid 2386, hingi 10 369
Ristiti 55, leeritati 45, laulatati 16, maeti 151