Korravalvur ja hingekarjane Eve Kruus

Ööpäev on meie kõigi jaoks ühepikkune, ent selle aja kasutamine on igal
inimesel erinev. Mõni jõuab mitme eest rabada, teine ei saa ühe töödki
tehtud. Eesti Kirik käis ühel palaval juulipäeval politseis, et puhuda
juttu naisega, kel kaks elukutset. Eve Kruus on korravalvur ja
hingekarjane. Tallinna Jaani koguduses diakon ja Põhja
Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonnas politseijuhtivinspektor.
Intervjuu tegemise ajal ühtlasi osakonna komissari ülesannetes,
asendades suvepuhkusel olevat ülemust.

Eve Kruus diakoniks ordineerimise päeval. Foto: Jaan Virak

Koplis asuva politseihoone teise korruse tagasihoidlikus toas teeb Eve Kruus oma igapäevast
uurijatööd: kohtub kahtlusaluste, kannatanute ja tunnistajatega.
Tööpuuduse üle ei kurda: mõnikord võib korraga käsil olla isegi 40 eri
lugu. Ühe rahva hulgas levinud arusaama aga kummutab ta kohe: Kopli ei
ole Tallinna kõige kriminogeensem kant, pigem võib südalinnas
rahakotist ilma jääda ja peksa saada kui siin.

Suvel ka komissari ülesannetes
Et Eve suvel
kriminaaltalituse komissari töödki teeb, siis näeb tema tööpäev
tavalisest erinev välja. «Hommikusel nõupidamisel arutame, mis viimasel
ööpäeval juhtunud on, siis jagan uurijatele laiali kuritegude kohta
saabunud materjalid. Uurija töö puhul on mul inimesed välja kutsutud,
siis räägin nendega.
Erinevalt vaimuliku hingehoidlikust vestlusest siin majas niisama juttu
ei aeta, kõik jutuajamised protokollitakse, vahet pole, kas tegu on
kannatanu, tunnistaja või kahtlustatavaga. »
Eve rõhutab, et tema töö on uurida kuritegusid, mitte avastada: «Minu
ülesanne on taastada võimalikult täpselt sündmused, mis-miks-millal ja
kuidas juhtus. Materjalid saadan edasi prokurörile, kes otsustab, kas
on vajalik minna kohtusse või lihtsamatel juhtudel asi lõpetada teatud
tingimuste määramisega.»
Eriti raskete kuritegudega, nagu tapmised jm tegelevad erigrupid, mis
tegutsevad prefektuuride juures. Rajooni politseiosakonna uurida jäävad
olmekuriteod: vargused, kelmused, röövimised, igasugused vägivallateod
jne.
Küsimusele, kui palju kuritegusid avastatakse, vastab Eve, et juunis
oli see protsent 40, keskmiselt kolmandik ja isegi rohkem kuritegusid
saavad karistuse. «Arvestades seda massi, mis meil peal on, on see väga
hea näitaja,» on uurija Kruus veendunud ja lisab, et tapmiste ja
röövimiste avastamise protsent on suurem.

Korrakaitsesse isa eeskujul
Kuidas teist sai politseinik? Eve vastab, et see oli väga lihtne, siin
oli isa suur eeskuju. «Läksin Tartusse juurat õppima ja paralleelselt
asusin politseisse tööle.»
Et läks nii, nagu paljud noored unistavad? «Jah, aga paljud noored ei
kujuta endale ette, mida see töö tegelikult kujutab,» selgitab Eve.
«Ega minagi täit ettekujutust omanud, enne kui tööle hakkasin. See on
ikka hoopis midagi muud, mida me filmidest näeme ja kriminullidest
loeme.»
Noori tuleb politseisse tööle küll, kuid ka väljalangevus on suur. Kes
esimesed kolmneli aastat vastu peavad, need jäävad, selgitab uurija
personaliprobleeme.

Leerikursusest jäi väheseks
Tartu ülikooli õigusteaduskonna
lõpetasite ja politseitööl olete isa eeskujul, kuidas teist aga
hingekarjane sai? «See oli täielik juhus. Sattusin leerikooli. Töötasin
tol ajal kesklinnas ja minu tee viis Jaani kirikust mööda. Uksel oli
silt, et algab leerikursus. Mõtlesin, et miks mitte minna,» tuletab Eve
rõõmsalt meelde 1989. aastat.
Ent leerikoolis käivad paljud ja paljud ka unustavad hiljem kirikutee.
Eve jäi aga sellest ajast kirikule truuks. Ise ütleb, et ega ta seda
oodanudki: «Mõtlesin, et kaks kuud leerikooli käin ära, on lihtsalt
huvitav ja ka Toomas Pauli on huvitav kuulata.
Kuid siis tundus mulle, et midagi jäi puudu, asi jäi pooleli. Sealsamas
Jaani kiriku seinal oli kuulutus, et võetakse õppima Usuteaduse
Instituuti. UIs korraldati sel ajal aga õppesüsteemi ümber ja sain
alguses vabakuulajaks. 1990. aasta talvel olid sisseastumiseksamid ja
tegin need ära.»
Õpingud on küll mõni hea aasta kestnud, Eve arvab, et lõpuni on veel
ühe kursuse jagu. Samal ajal on ta tõhusat vaimulikutöö praktikat
saanud, olles alates 1993. aastast Jaani koguduses praktikandina
teeninud ja üle saja jutluse pidanud. Esimene ülesanne oli pidada
pihikõnet ja hirm oli ikka nahavahel küll, tunnistab Eve.
Kas olete sellele mõelnud, et sobiksite hästi kaplaniks?
«Politseikaplaniks jah, sest tean hästi tausta, aga teisest küljest
leian, et see taustatundmine võib ka negatiivselt mõjuda. Välistatud
pole miski, kuid mitte esialgu,» on Eve veendunud. «Kui usuteaduse
instituut ükskord läbi on, siis sooviksin pastoraalseminaris jätkata.»

Üks amet ei sega teist
Kuidas politseiniku ja vaimuliku
amet omavahel kokku sobivad? «Üks ei sega teist absoluutselt. Kui olen
siin, siis olen politseinik, aga kirikus olen vaimulik. Tegelikult on
need tööd mõnevõrra sarnased. Täpselt samuti nagu vaimulik peab inimesi
ära kuulama, pean mina politseiuurijana inimesi ära kuulama.
Uurija peab mõnikord inimest kuulama pool tundi, enne kui mõne
tõeterakese kätte saab. Inimesel on vaja ennast välja valada ja nii
politseinik kui ka vaimulik peab inimest kuulama, ainuüksi sellega juba
aitad inimest palju. Kuulamine kui selline on ühtemoodi, vahe on ainult
selles, et politseis pannakse jutt paberile.
Mõlemad on inimest abistavad elukutsed, sageli on ka teemad ühesugused,
kuid politseilt oodatakse reaalset abi, kirikust aga hingehoidu,» võtab
diakon ja politseiuurija Eve Kruus kokku oma elukutsete ühised jooned.