Kõrvalolemise õnnistus

Ernest Hemingway on öelnud: „Kui inimesed räägivad, kuulake täielikult – enamik inimesi ei kuula kunagi.“ Hingehoidlikust perspektiivist kõneldes on empaatilisel kuulamisel keskne roll. Ilmestan seda mõtet mõne järgneva loo ja isikliku kogemusega.

Seadsin ennast istuma kliiniku III korruse palatis ühe vanahärra kõrvale, kes soovis hingehoidjaga vestelda. Pärast 45 minutit intensiivset kuulamist sain teada nii mõndagi tema elust, sealhulgas pisidetailideni täpse kirjelduse poisikese põgenemisest läbi Tallinna linna 1944. aasta märtsipommitamise keskel. Kogu selle 45 minuti jooksul piirdus minu kõne vaid hüüatuste „ah soo!“ ja „kas tõesti?“ ning mõne täpsustava küsimusega. Kui ma lõpuks ennast lahkuma sättisin, oli härra ülevoolavalt tänulik. Mina aga ei olnud teinud midagi muud kui vaid kuulanud.

Aastaid tagasi, kui ma asusin usuteaduse instituudis õppima hingehoidu ja teoloogiat, oli minu üks esimesi avastusi, kui suur roll on osavõtlikul kuulamisel. Olin varasemalt kokku puutunud noorte inimestega ja nendega suhtlemine mulle meeldis. Paraku olin harjunud kuulama vaid niipalju, kui mul info jaoks vaja oli, ning edasi toimus vaid minupoolne nõustamine. Tagantjärele olen vahel hirmuga mõelnud, milliseid koormaid võisin küll noore inimese õlgadele laduda, mõtlemata, kas ta suudab neid ka kanda. Noored aga ootasid minult pigem toetust ja kuulamist, kuid mina alustasin nende elude sättimisega.

Mõni aeg tagasi sai minu tuttava abikaasa väga ränga meditsiinilise diagnoosi. Hiljem rääkis ta, et esimene asi, mis juhtus, oli see, et enamik sõpru ja tuttavaid kadus nende elust ära. Tänaseks on ta abikaasa, tänu Jumalale, tervenenud, kuid lool on meile hea ja oluline moraal. Sõbrad tundsid ilmselt kohmetust sellise halva olukorra ees ega osanud kuidagi toeks olla. Arvatavasti kardeti ühendust võtta, mõeldes, et mida ma räägin või kuidas peaksin käituma, ning lükati ühenduse võtmist aina edasi. Sõpradel oleks ilmselt olnud kergem ühendust hoida, kui nad oleksid mõistnud, et neilt oodati vaid olemasolemist.

Minu teismeliseiga jäi 80ndate teise poolde. Olles kasvanud üles ilma isata, sattusin ma just mitte kõige paremasse seltskonda, mis lõppes sellega, et mind võeti miilitsas arvele. See tähendas seda, et pidin kord kuus käima miilitsatoas ja enda tegevusest aru andma. 

Mäletan, et kui esimest korda istusin mundris miilitsatöötaja vastas, küsis ta minult: „Räägi, Andrus, kuidas sul läheb.“ See küsimus ja tema avatud ning tähelepanelikult kuulav hoiak tabas mind väga sügavalt. Mul oli tunne, et justkui enne teda polnud kedagi, kes minusuguse vastu huvi oleks tundnud. Tema tähelepanu minu suhtes mõjutas mu elu tuntavalt. Püüdsin paremini õppida ja katsusin ennast hoida pahandustest eemal. 

Hingehoidu ja teraapiat õppinud inimesele on üheks praktilise töö põhialuseks ja tööriistaks kohalolu ja empaatiline kuulamine, mis ei anna hinnanguid, ei moraalitse ning tingimata ei hakka kohe ühepoolset nõu pakkuma. Kas see on aga alati nii kerge? Ilmselt on enamikul meist kogemus kellegi kuulamisest, olgu selleks pereliige, sõber või töökaaslane. Keegi kurdab meile oma suurt probleemi, mõnda eluraskust või isegi haigust. 

Üsna loomulik on, et sellises olukorras soovime kaaslast trööstida, julgustada ja aidata. Tihti aga avastame, et meil polegi midagi tarka ja lohutavat öelda ning leiame ennast „millegi ütlemise“ ja „millegi tegemise“ surve all. Arusaamine hingehoiu kesksetest mõistetest nagu „kõrvalolemine“ ja „kooskäimine“ aitavad meid vabaneda sellest nii inimlikust ja arusaadavast „ma pean midagi ütlema“ survest ning aitavad meid olla justkui piksevardana toeks abivajajale.

Me kõik saame olla paremad ja osavõtlikud kuulajad kõigi nende inimeste kõrval, keda Jumal on meie ellu toonud. Teadvustatud teadmine, et vahel piisab ka empaatilisest kuulamisest ja ligiolust, et ligimene saaks abi ja tuge, väestab meid täitma Pauluse korraldust Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust (Gl 6:2).

Andrus Lukas,

hingehoidja