Kristel Neitsov-Mauer: kirikusse jõudsin muusika kaudu, huvist sõnumi vastu

Juba 15 aastat Saksamaal elav eesti kirikumuusik ja vaimulik Kristel Neitsov-Mauer, kes novembris tähistas oma esimest juubelit, on Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant. Edasiviivaks ja uusi uksi avama innustavaks jõuks nimetab ta enda puhul uudishimu – läbi elu on ta püüdnud teada saada, „mis on metsa taga“.

Oleme ammu kokku leppinud, et kui Kristel Eestit taas kord väisab, saame kokku ja ma teen intervjuu rubriiki „EELK vaimulik sai 50aastaseks“. Mis vaja, see vaja, mõistab Kristel, kui tuletan talle meelde kirikulehe kirjutamata seadust tutvustada esimese piibelliku juubelini jõudvaid vaimulikke persoonilooga. 

Kui ühel ilusa pühapäeva pealelõunal saan sõnumi, et „Olen teel Tartu ja valmis kohtumiseks“, muutun nukraks, sest olen ise ülikoolilinna alles päris õhtul jõudmas. Kahjuks jääb silmast silma kohtumine ära, võtan seisu kokku, kui Kristel on selgitanud, et juba järgmisel hommikul peab ta kohe pärast doktoritöö juhendajaga kohtumist Saksamaale tagasi sõitma. 

„Miks nii – öö on ju veel ees,“ saan aga tekstisõnumi, mis mõjub võtmena Kristeli olemuse avamiseks. Me saamegi kokku ja veedame mitu tundi kirikulehe toimetuses. Siin, kus Kristel ise sajandi alguses aastatel 2003–2006 ajakirjanikuna töötas ning enda kinnitusel ühe sisukama eluperioodi veetis.

Voorus ja nuhtlus üheaegselt

Kristel on inimene, kes suudab üllatada. Kuigi neile, kes teda tunnevad, peaks olema ammu selge, et Kristel ei põrka tagasi ühegi ettevõtmise ees, kui see teda on huvitama hakanud. Suhtlemine temaga mõjub alati värskendavalt ning inspireerivalt. Variandid „ei saa hakkama“, „ei viitsi“, „ei ole mõtet“ on eos maha kriipsutatud ning toimeka naise juhtmõtteks näib olevat, et ka siis kui ei saa, saab kuidagi ikka, Jumala abiga. Selline suhtumine näib olevat nakkav – Kristeli sõpruskond koondab elus palju jõudvaid ning maailma asjade vastu huvi tundvaid inimesi.

„Eks ma muidugi tormakas ole ning soov kõikjale jõuda ja erinevaid asju ette võtta, see on üheaegselt nii edasi viiv kui pidurdav, on voorus ja nuhtlus ühel ajal. Mõnedki plaanid, mis suure entusiasmiga ette võetud, on elus ikka pooleli ka jäänud. Kas siis asjaolul, et huvi saab otsa või teinekord ikka ka, et jaksu plaanide teostamiseks jääb vajaka,“ tagasisidestab Kristel enda toimimist ise. Oma hinnangus on ta ajuti päris karm: „Ma ei oska ühtegi asja määral, et võiksin ennast sel alal eksperdiks pidada. Julgen öelda, et mul on mõnesugused anded, aga mul puudub püsivus neid andeid lõpuni arendada. Seda nägin juba muusikakoolis õppides, sest minust ei saanud just seetõttu korralikku muusikut. Õppisin hiljem juurde.“ 

Alguses oli huvi teada saada

Loomuse sünnipärasuses ta ei kahtle ja räägib oma vanaisast, kes veel 70aastaselt omandas korvipunumise tehnika. „Puhtast huvist, sest tahtis teada saada, mis tunne on luua oma kätega midagi, mis oleks ilus ja kasuks. Ta tegi seda muide nii hästi, et tema korvid olid kõrgelt hinnas,“ jutustab Kristel, tõmmates enda ja esiisa vahel paralleele. Kristel mõistab vanaisa, sest ka teda ennast on alati motiveerinud huvi.

„Kooli ajal tahtsin ma kõike teha ja jõuda. Tegin sporti, käisin kunstiringis, tegin muusikat ning lugesin kõike ja palju. Tahtsin ikka rohkem-rohkem-rohkem,“ jutustab Kristel ja tunnistab, et mingi hetk sai siiski selgeks, et kõike ei jõua ning midagi valides tuleb millestki loobuda. 

„Ma ei ole siiski ka päris lootusetu – olen valmis valikuid tegema ning keskenduma olulisele. Veel enam – olen valmis, küll paraku mitte alati, püstitatud eesmärgini ka lõpuni minema. Koolitüdrukuna otsustasin fokusseerida tähelepanu muusikale ja jätsin teised huvid tagaplaanile. Lugemishuvi muidugi jäi.“ 

Kirikusse bussist maha jäädes

„Jäin bussist maha ja otsustasin kirikusse minna. Juhtus olema leeripüha. See oli nii-nii ilus. Spontaanselt küsisin esimeselt inimeselt, et kas mina ka saaks leeri tulla,“ jutustab Kristel Neitsov-Mauer saatuslikust episoodist Pärnus, kui ta G. Otsa nimelise muusikakooli lõpusirgel hilines Pärnu-Tallinna bussile ning otsustas ajatäiteks Eliisabeti kirikusse sisse astuda. 

Tema õpingukaaslased Otsa koolist siiski meenutavad, et huvi kirikuasjade vastu polnud Kristelile ka varem tundmatu: „Mu kooliaegne sõbranna meenutab, et juba siis, kui me Moskva kohvikus Moskva saiu pugisime, olin ma kirikust rääkinud ning oma huvi väljendanud. Mina ei mäleta, aga küllap siis. Aeg oli 1980ndate lõpul ju selleks kõiki eeldusi loov, filosoofia muutus ning pole põhjust arvata, et ma ajast kuidagi maas sain olla.“ Selles kontekstis on oluline ka meenutus, et 1990. aastal otsustas ta vanematele Piibli kinkida. 

Igaks asjaks oma aeg

Kristeli lapsepõlvekodus ei olnud kirik märksõnaks selles tähenduses, mida inimesed mõtlevad, kui uurivad, kas keegi on kirikuinimene. „Ma teadsin, mis asi on piilar ja apsiid ning milline on gooti ja romaani kirik, aga hoone pühakojana oli minu eest varjul. Ma ei teadnud, mida kirikus tehakse ja kes seal käivad,“ tunnistab Kristel. Kirik arhitektuurilise ning kultuurilise maamärgina oli Kristelile teada siiski juba lapseeast. Tänu vanematele. Eelkõige inseneriharidusega emale. „Meil oli kodus palju raamatuid ja mõnedki neist olid kirikutest.“

Kristel Neitsov-Maueri lapsepõlvekodu on Pärnu lähistel Sindis. Kristeli ema oli pärit Vändrast, aga isa juured on hoopis Põhja-Eestis. 

Isa poliitvangiminevikust Kristeli lapsepõlvekodus ei räägitud. Vähemalt mitte laste kuuldes. „Sellest hakkasin aimu saama kaude, siis kui nendest asjadest juba avalikumalt räägiti. Ühtäkki külastasid meid isa laagrikaaslased ja me käisime omakorda isa vanadel sõpradel külas ning ma kuulsin seda, mida oma isast ei teadnud,“ jutustab Kristel, kelle isa Karl Neitsov viibis 15 aastat poliitvangina nõukogude vangilaagris. Kaude oli aimdus siiski olemas: „Ema ei saanud välisviisat, kuigi kool, kus ta oli õpetaja, oli sõprussuhetes Tšehhi kooliga ning tehti vastastikuseid külastusi. Emal oli isa tõttu teatud pitser ja sellest sain aru.“

„Muidugi jõudis meie pere ellu 80ndate lõpu vaimustuse aeg. Me võtsime sarnaselt paljude eestlastega osa kõigest, mis siis üle maa toimus. Meeles on näiteks muinsuskaitsepäevade tõrvikurongkäik Pärnus,“ jutustab Kristel ajast, mille loomulikuks järjeks oli kirikusse tee leidmine.

Kogedes kutsumist

„Leeritund algas palve ja koraaliga ning lõppes samuti koraaliga. Ükskord küsis Merike Saaremets, et kas keegi saaks hakkama klaveril saatmisega. Muidugi andsin ennast üles ja nii see algas,“ räägib Kristel. Otsa kooli vilistlasena oli ta muidugi kõrgelt haritud muusik, aga kui ka Otsa koolis sai „kõike proovitud“, siis kirikumuusika vajas veel suurt eneseharimist ning omaseks harjutamist. „Toimus midagi väga tüüpilist – ma adusin praktilist vajadust ning kuna suutsin selle siduda oma huviga, siis keskendusin ja saavutasin ka tulemuse. Nii minust kirikumuusik sai,“ tunnistab Kristel, meenutades, et algul oli arvestatav mure kohase repertuaari leidmisega. „Üsna pea hakkasin koguduses poistekoori juhtima, siis olin lastekoori klaverisaatja ning juhatasin naiskoori. Jah, muusika tõi mind kirikusse, aga üsna pea sai selgeks, et mul jääb vajaka teadmisi vaimuliku muusika mõistmiseks. Et kui laulame ristist ja kristlikust rõõmust, siis millest me ikkagi laulame. Tundsin vajadust n-ö tõlke järele ja tahtsin teada, mis on sõnum,“ jutustab Kristel ja toonitab, et sellest vajadusest tekkis kinnisidee, mis ei mõtelnudki lahti lasta.

„Ühel ilusal suvisel päeval sõitsin Pärnust Pärnu-Jaagupisse, kus toimus sinod. Ma ei olnud saadik, läksin muusikuna. Tuul hellitas viljapõldu ja seda vaadates meenusid mulle Uku Masingu sõnad, et kui vanasti räägiti tuulest, siis kõneldi hoopis Jumala vaimust. See ilmutuslik kogemus on selgelt siiani meeles. Adusin omal kombel kutset. Maksimaalselt pool tundi kestnud sõidu jooksul küpses otsus minna teoloogiat õppima,“ laseb Kristel ennast aastatetagustest mälestustest kanda. Ta toonitab, et 1999. aastal usuteaduse instituuti õppima astudes puudus tal igasugune kavatsus ennast vaimulikuks harida. Motivatsiooniks oli saada teoloogiks.

Saksamaa elu osaks

Kui Kristel 2002. aastal sai Gustav Adolfi stipendiumi, et aastaks Saksamaale Leipzigisse tudeerima minna, ei teadnud ta hingest aimata, et keerab uue lehekülje elus. „Olen Saksamaal elanud nüüd kokku 15 aastat, aga tegelikult hakkasin kahe maa vahet käima juba 20 aasta eest.“

2006. aastal sai ta Põhja-Elbe kiriku stipendiumi. „Läbides kirikumuusikuna tasemeõppe, sain siis C-kategooria. Et see on kulla kaaluga, sain teada 2007. aastal Saksamaale paiksemalt minnes. Nimelt, et selle paberiga saan kohe erialaselt tööd koguduses kirikumuusikuna. See oli mulle väga oluline,“ räägib Neitsov-Mauer. 

„Olen Saksamaal, aga tegelikult teen asju Eestis. Olen eelkõige Eestis, aga samas olen seotud Saksamaaga – umbes selline ongi mu elu olnud ja olgem ausad, vahel tundub see mulle endalegi liiga sahmiv, ent siiani on kõik ometi toiminud ning võib kinnitada, et mitte just laiduväärselt,“ laiutab Kristel muigega käsi. 

Kahes olulises rollis

„Tunnen ennast kahepaiksena ja see ei ole kerge. Olen ju kahes rollis. Olen vaimulik ja olen kirikumuusik. Mitte et üks roll on alam kui teine või et üks roll on halb ja teine hea. Need ametid on mõlemad olulised. Kaaluda ei ole võimalik. Aga ma adun, et kuidagi on nii läinud – muide, nii Eestis kui Saksas –, et kirikumuusikut vaadatakse kui teisejärgulist,“ räägib Kristel ja tema muidu muretusse kõnemaneeri lisandub nukker tonaalsus. Ta räägib, et Saksamaal on kombeks teatada, kes järgmisel pühapäeval jutlustab, aga enamasti ei peeta mainimist väärivaks informeerida kogudust, kes on siis orelil või juhatab koori. „See on aga vale. Muusika on see, mis toob inimesed kirikusse. Ja kui nad on kirikus, kuulavad nad ka Sõna ja saavad osa sakramentidest. Just need tuhanded koorilauljad moodustavad Saksa kiriku põhikontingendi, kellega saab koguduses arvestada. See on reaalselt töötav grupp. Vilets muusika võib kristlikule sõnumile karuteene teha. Kui muusika kirikus lonkab, siis ei ole inimestel pühakojas hea olla. Nad pigem ei soovi seda ebamugavustunnet korrata ning loobuvad kirikusse tulemisest. Aga kui muusika on vaimustav, inimesed soovivad korrata positiivset emotsiooni ja tulevad taas. Seega – muusika osa kirikutöös ei tohiks mingil juhul alahinnata. Mul on aga kurb nentida, et kogen siiski sellist suhtumist.“

Kahe maa ja kahe kiriku võrdlus

„Sellele on väga raske vastata,“ tunnistab Kristel, kui palun võrrelda Eesti ja Saksa ühiskonda ning Eesti ja Saksa luteri kirikut. „Ma ei taha milleski üldistusi teha. See ei oleks aus, see ei oleks objektiivne,“ toonitab ta ja jätkab ettevaatlikult: „Saksamaal on kirik ühiskonnas nähtavamal kohal Lääne-, aga mitte kommunistliku režiimi pärandiga Ida-Saksamaal, kus sarnaselt Eestiga on kiriku liikmeskond 10%.“ Kristeli hinnangul on Saksamaal kirik liiga poliitiline ning ta hindab Eestis kiriku juures seda, et ei taju sellist suundumust nii selgelt. Veel meeldib talle eesti ametikaaslaste juures vaimsus ja palveosaduse väärtustamine. Samal ajal jäävad Eestis vaimulikud erinevalt Saksa vaimulikest elukaugeks. „Eestis kohtan rohkem ülekantud mõttes kivikujusid, õpetajaid, kes ei suuda kogudusega ühist keelt leida.“ 

Mure kiriku järelkasvu pärast ühendab kahe maa kirikuid kindlasti. „Kirikust lahkumine on muudetud lihtsaks. Piisab vaid raekojas käimisest ja vastava soovi sisse andmisest. Inimesed ütlevad, et kui nad ei saa kirikust oma elule vaimulikku tuge, miks nad siis ilmaasjata kirikumaksu maksavad. Selle raha võib heategevuseks annetada või millegi mõtteka peale kulutada. See on tõsine hoiatusnoot kirikule,“ jagab Neitsov-Mauer asumaa kiriku muresid. Noored küll tulevad kirikusse, sest kultuuri osaks on saanud 13–14aastaselt leeri minna, aga 18aastaselt jäävad nad koguduses alarakendusse ning just sellel ajal paljud jäävad kirikukaugeks. Mitmed jõuavad ringiga kirikusse tagasi, kui oma pere loovad – soovitakse laulatust ja tuuakse lapsi ristida. 

„Kunagi olin kindel, et tulen Eestisse tagasi. Aga mul on Saksamaal pere. Mu mees on riigiametnik ja kohaga, kus me elame, sisukalt seotud. On vähetõenäoline, et ta soostuks ümber asuma. Kõne alla võiks tulla periood, aga sellel puudub sisuline mõte,“ jagab Kristel avameelselt mõtteid oma tulevikust. Ta soovib, et oleks üheselt selge, et tegemist ei ole tema sõnul mingilgi määral eneseohverdusega, vaid tema enda valikuga ning nüüd juba ka lihtsalt eluga, sest on ka ise sügavalt oma elukohaga seotud. „Olen mõelnud, et võiksin ehk pakkuda suviti paarinädalasi puhkusi Eesti ametikaaslastele. Et minu jaoks oleks vaheldus puhkuseks veeta mõned suvenädalad mõnes Kodu-Eesti koguduses,“ lisab ta, aga märgib juurde, et kuigi see on kahtlemata reaalne plaan, saab see jõustuda alles siis, kui doktoritöö kaitstud.

Liina Raudvassar

Kristel Neitsov-Mauer

Sündinud 14. novembril 1972 Pärnus.

Eesti vaimulik ja kirikumuusik.

Lõpetanud Georg Otsa nim Tallinna muusikakooli koorijuhtimise eriala 1992.

Õppinud 1999–2006 usuteaduse instituudis.

2003–2006 töötas ajakirjanikuna Eesti Kiriku toimetuses. 

2008 kaitses Tartu ülikoolis magistritöö Lutheri psalmilauludest.

Õpib Tartu ülikoolis doktoriõppes, uurimisteemaks hümnoloogia ehk kiriku lauluraamatud.

Osaleb uue lauluraamatu koostamise protsessis laenkoraalide ja keeletoimkonnas. 

Saksamaal töötab kantorina kahes koguduses ning põhikoguduses Kriftelis peab aeg-ajalt ka jumalateenistusi. Koordineerib noortetööd ning annab kontserte ka solistina. Lisaprojektidena teeb lastele linnalaagreid, nii kirikus kui metsas. 

Hobiks on mesindus. 

Elab Maini-äärse Frankfurdi läheduses Hofheimis. 

On abielus ja tal on kaks tütart.