Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristi Sääsk: olles loomult küll introvert, naudin väga suhtlemist inimestega

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Sel reedel, 22. septembril seatakse Kristi Sääsk (50) Koeru Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja ametisse. Kodukogudust Suure-Jaanis 23aastase diakonina teenima asunud Sääsk tähistas lõppeva suve 18. juunil oma esimest juubelit. Lisaks vaimulikuna kirikus asus ta alanud õppeaastast õpetajaametisse ka kohalikus koolis.

„Jah, sel sügisel on kõik uus, asun ametisse kahes uues kohas. Uus on kogudus ja uus on kool. Olen parimas tähenduses elevil,“ ütleb Kristi ja kallab külalisele aromaatselt lõhnavat marjateed, mis loob külmemal ajal talvekirikuna kasutatavas ruumis hea hubasuse. See on kirsi-jõhvikatee, selgitab Kristi, lisades, et on selle toonud kaasa Saksamaalt, kus ta mitu aastat elas ja töötas.

On koguduses teretulnud
Oma kohvreid polegi Kristi saanud lõpuni siin Koerus lahti pakkida, sest tema koguduseõpetaja ametikorterit veel remonditakse. Seda kinnitab teiselt korruselt kuulduv kopsimine.

1. augustist on ta siinset kogudust käinud teenimas. Jaanikuu viimasel pühapäeval, 25. juunil valis koguduse nõukogu ta endale õpetajaks. Enne nõukogu koosolekut toimunud jumalateenistusel jutlustas Kristi Sääsk veel kui koguduseõpetaja kohale kandideeriv vaimulik. Kirikuvalitsus kinnitas nõukogu otsuse oma 27. juuni istungil. Koeru Maarja-Magdaleena kogudus on olnud oma õpetajata alates 2013. aastast.
„Tõeliselt tore on asuda tööle koguduses, kes on märku andnud, et nad nii väga soovivad kohapeale oma õpetajat. Nad igati näitavad seda oma ootust välja, ka päris praktilisel kombel,“ jutustab Sääsk ja räägib muheldes, et kui ta oli pisut muretsenud, kuidas väga järsust trepist oma rohked raamatukastid üles jõuab tassida, tõotatud talle, et ta ei pea ise ühtegi kandamit üles viima – küll kogudus korraldab. „Tahtsid ka remondijärgse koristamise enda peale võtta ja kui ma pakkumise tagasi lükkasin, et küll ma seda saan ikka ise teha, siis lubati vähemalt aknaid pesema tulla,“ naerab Kristi ja on nõus – see on koguduse viis väljendada oma siirast „Tere tulemast!“.

Unistus kaitsta loodu(s)t
Kristi oli kaheksa-aastane, kui juba teadis, et tahab suurena loodusteadlaseks saada: „Selles vanuses lugesin esimest korda Gerald Durrelli „Minu pere ja muud loomad“ ning teadsin väga selgelt, et ka mina soovin kaitsta väljasurevaid loomaliike ja töötada keskkonnahoidjana.“
„See teos koos Edgar Valteri illustratsioonidega inspireeris mind tõesti väga,“ räägib Kristi oma lapseeaunistustest. Tüdruku, kes õppis ka lastemuusikakoolis, sest muusika oli tema paleuseks alates viiendast eluaastast. „Ma soovisin väga klaverit õppida, aga minu käed hinnati selle instrumendi jaoks liiga pisikesteks,“ jutustab Kristi. Musikaalse tüdrukuna, kellel öeldi olevat „hea kõrv“, suunati ta hoopis viiuli erialale. „Ühtegi pilli, aga eriti tundlikku viiulit ei saa õppida-mängida krambiga. Seda krampi, mis sai alguse ebakõlast erialaõpetajaga, ma välja ei saanudki, kahjuks,“ nendib Kristi ja tunnistab: „Viiul ei ole minu pill. Suurt lõbu pakkus mulle aga muusikateooria. Käisin ka solfedžo olümpiaadidel ja sain seal häid kohti.“
Heade tulemustega naasis ta ka bioloogiaolümpiaadidelt, mis väljendas jätkuvat huvi loodusteaduste vastu. Nõnda siis ei tulnud kellelegi, ka Kristile endale, üllatuseks, et pärast Suure-Jaani keskkooli lõpetamist 1991. aastal jätkas ta haridusteed Tartu ülikoolis bioloogia erialal.

Bioloogia asemel teoloogia
Siiski oli valikuid kolm. „Kaalusin ka teisi edasiõppimise variante. Bioloogia oli favoriit, aga tõsiselt mõtlesin teoloogia peale, sest just oli ülikoolis taasavatud usuteaduskond. Samuti tundus ahvatlev saada kirikumuusikuks, mis tähendanuks õppimist usuteaduse instituudis,“ jutustab Kristi ja lisab, et siiski kõige „turvalisem“ tundus bioloogia. Saati, et head tulemused erialaolümpiaadidelt sillutasid tee lihtsustatud sisseastumiskorraga.
Üsna kohe, õpingute esimesel aastal, tabas Kristit aga pettumus: „Uute huvide tulek ei olnud küll huvi looduse vastu vähendanud, vastupidi, aga ülikool minu ootustele ei vastanud.“ Pärast esimest kursust võttis Kristi õpingutest pausi ja siirdus Saksamaale looduskaitseprogrammis osalema. „Saksamaalt jõudsin tagasi augustis kindla teadmisega, et vahetan kurssi. Et tulen ülikoolis ära, aga ei teadnud veel, mis saab edasi.“
Et edasist kirjeldada, tuleb korraks hüpata ajas tagasi. Veel keskkoolitüdrukuna lasi Kristi end tõmmata kodukoguduse tegemistesse. Vaimulikuks oli Suure-Jaanis toona noor entusiastlik Heino Nurk, kes hea inimestetundjana oskas tulijaid kaasata, leides kõigile jõukohase rakenduse. Kristi naerab, et ta ei olnud veel ristitud ja leeris käinud, kui oli juba tõmmatud koguduse lastetöösse ning omal kombel andsid just nood keskkooliaastad koguduses suuna edasiseks eluks.
Nõnda siis pole imestada, et kui koguduse kantseleiametnik ametist loobus, asus Kristi Sääsk sellesse rolli sisemise veendumusega, et tegemist on maailma loomulikema sammuga.

Eesti Kirik andis sihi
Kristi räägib, et koguduse kantseleis vanu Eesti Kiriku numbreid lugedes pälvis tema tähelepanu teade, et usuteaduse instituudis alustab laste- ja noorsootöö diakoni kursus. „See oli nagu välgulöök. Nagu Martin Lutherit tabanud kogemus pikse ajal,“ naerab Kristi ja selgitab, et tundis ehedat kutsumist ning teadis kohe tol hetkel juba aegunud reklaami lugedes, et on teeotsa üles leidnud.
„Asusin valmistuma. Katekismus tuli selgeks saada ja piiblitundmises areneda,“ räägib Kristi. 1994. aastal usuteaduse instituuti astudes arvas ta ise, et nii lihtne ongi elu – unistuste tööle asumiseks tuleb omandada lihtsalt vajalikud oskused. „Ma olin väga rahul. Kuigi elukogemused olid näidanud, et unistused võivad ka tagasilööke tuua, siis mulle tundus, et kõik on lihtne ja kindel. Kujutasin väga selgelt, kuidas olen ränddiakon, kes praostkonna piires teeb laste- ja noortetööd.“
Sääse õpingute lõpusirgel plaksutas Suure-Jaanit teeninud õp Helmut Mõtsnik (1927–2019) piltlikult väljendudes käsi, et võib nüüd pensionile minna, sest uus vaimulik on olemas. „Ma olin 23 aastat vana ja kellelgi ei olnud midagi selle vastu, sest olid ikka veel need 1990ndad, mil väga noores vanuses tuli kaalukatesse ametitesse asuda. Mind pandigi ametisse ja ma ei mäleta, et tol hetkel oleks see mulle endale tundunud kuidagi rutaka või ennatlikuna. Asjade käik tundus loomulik.“

Heebrea keeleta ikka ei saa
„Siis aga tekkis tunne, et teen midagi, milleks puudub pädevus. Küsimus ei olnud ainult (Kristi naerab. – L. R.) heebrea keeles, mida ma polnud õppinud. Küsimus oli väga paljudes teadmistes, mida mul polnud, aga mille olemasolu on elementaarne luteri kiriku vaimuliku ametis. Teoloogia sügavusest jäi puudu ning see hakkas mind häirima, kui olin paar aastat diakonina töötanud,“ arutleb Kristi Sääsk.
Nii avas ta taas UI ukse. Pakutud kaugõppesüsteem võimaldas paralleelselt õpingutega jätkata ka vaimuliku ametis. Kord kuus neli pikka päeva, sellises rütmis toimus õppetöö, mis aitas Kristil teoloogilises hariduses lünki täita. Oma õppejõududest võib ta kiitvas võtmes pikalt rääkida, pakutud haridusega jääb kõigiti rahule. Tööd oli palju ning alati ei olnud seda vaimulikutöö kõrvalt kõige kergem teha.

Pusides luterliku identiteediga
Kirikliku laste- ja noorsootöö alase kõrge väljaõppe saanud inimesena on Kristi Sääselt paslik uurida, milline on tema seisukoht, miks meie kirikus lapsi ja noori ikkagi nii vähe on. „Muidugi tegelen mõttes selle küsimusega palju. Üks asi, et me ei paku väga selgelt läbimõeldud lastetöö koolitust. Teisest küljest – meil ei ole ka kirikuna läbi mõeldud, mida soovime näha kiriku laste- ja noortetööna. Meil on leeritöö õppekava, aga see on nii easpetsiifiline. Ei saa rääkida ühtsest õppekavast 15aastasele ja 55aastasele. Seega, meil on äkki liiga kitsas pilt,“ arutleb Kristi ja soovib öelda, et küsimus on avaram, kui esmapilgul paistab. „Mul on tunne, et meil on praegu kirikuna nii palju pusimist selle luterliku identiteediga, et igasugused püüded kiriklikku õpetust nooremale generatsioonile edasi anda suubuvad õpetajate isiklikesse identiteediotsingutesse,“ arvab Kristi ja leiab, et lugu on parem, ka kirikliku laste- ja noortetööga, nendes kirikutes, kus identiteediga on asjad n-ö korras, kus selle peale enam mõtlema ei pea. „Paraku on nii, et noored lähevad kirikutesse, kus neile öeldakse täpselt, mis Jeesus neile ütleb või neist tahab,“ ütleb Kristi Sääsk, olles nõus, et küsimus, kuidas tuua lapsed ja noored kirikusse, on jätkusuutlikkuse seisukohalt võtmetähtsusega.

Kõike ei peagi jõudma
„Tegelikult olen loomult introvert,“ ütleb Kristi ühtäkki ja tunnistab, et suuremate suhtlemiste järel vajab ta aega enda kokku kogumiseks. „Kerin kerra ja laen ennast ning siis olen valmis jätkama,“ teatab ta ning lisab väära mulje tekkimise vältimiseks, et suhtlemist ja tööd inimestega ta naudib väga. Küsimus on aga tasakaalu leidmises ning jõudluse õiglases doseerimises.
Kristil on kogemused, kus pind kaob ning uue perspektiivi leidmiseks tuleb teha otsustav restart. Tagantjärele ta enam hästi analüüsida ei oska, kumb oli olulisem – kas tervisemured või hingehädad, aga igatahes võttis ta 2017. aastal vastu kirikuvalitsuse pakkumise ning siirdus sabatiaastaks Saksamaale Darmstadti Mariaõdede kloostrisse.
Algsest plaanist pikemaks kujunenud perioodi osaks sai kolm aastat oikumeenilist tööd Württembergi evangeelse kiriku misjoni arendusteenistuses. „Mul oli hea võimalus Eesti kogemuse näitel selgitada, kuidas saab kogudusetööd sisuliselt nulleelarvega teha,“ muheleb Kristi Sääsk.
„Olen ennast isiklikult süüdistanud koguduse liikmete vähenemise pärast. Mul kulus ikka palju aega, et omaks võtta teadmine – mina ei ole vastutav, et Suure-Jaani koguduses vähenes liikmete arv kaks ja pool korda. Et sarnaselt Suure-Jaaniga on selline kukkumine omane paljudele EELK kogudustele,“ jagab Kristi Sääsk oma surutismõtet. Sellest vabanemine vabastas.
Küsimusele, kas Kristi Sääsk tunneb ennast täna rohkem kaitstud ja suudab samas ametis vältida masendust, vastab ta: „Olen sellele palju mõelnud ja arvan, et saan ennast peatada, kui peaksin samasse rööpasse takerduma. Olen ju vanem ja targem ja eelkõige – olen teatud kogemuste võrra rikkam. Oskaksin nüüd ohumärke tajuda, kuna tunnen ennast paremini. Väga loodan, et õigel hetkel jagub tarkust abi küsida.“
Kristi Sääsk on meelt, et see, mis 20ndates aastates inimesele loomulik, ei ole enam 50aastasele kohustus: „Kõike ei peagi jõudma. Kõiki pakkumisi ei peagi vastu võtma. Ka „ei“ tuleb osata öelda. Noor inimene ei pea nõnda kalkuleerima, temal on rohkem aega.“


Liina Raudvassar