Kristlasest suurmehe vaimne pärand

13. veebruaril möödus 80 aastat taasiseseisvunud Eesti ühe silmapaistvama avaliku intellektuaali Enn Soosaare sünnist.

Enn Soosaar tuli ilmale 1937. aastal Tallinnas EELK pastori Albert Soosaare perekonnas. Noorukina läbitehtud liiklusõnnetuse tagajärjel jäi ta ratastooli, ent oluliseks väliseks takistuseks eneseteostusel olid talle ka totalitaarse võimu seatud piirangud. Olles lõpetanud kaugõppes Tartu ülikooli inglise filoloogia erialal, sai Enn Soosaar nõukogude ajal tuntuks ilukirjanduse tõlkijana, iseseisvuse taastamise järel paistis ta aga eelkõige silma publitsisti ja ühiskonnategelasena. Enn Soosaar suri 10. veebruaril 2010 Tallinnas.
Esmaspäeval Tallinnas toimunud Enn Soosaare sihtasutuse korraldatud konverentsil „Kaitse vaim“ meenutasid suurmeest need, kellel oli õnn teda isiklikult tunda. Kirjaliku pärandi põhjal võivad Soosaare suurusest aga aimu saada kõik teisedki.

Missioonitundeline tõlkija
Ühtekokku tõlkis Enn Soosaar inglise keelest üle 40 ilukirjandusliku teose. Eriti meelsasti vahendas ta ameerika kirjandust, sealhulgas William Faulknerit, Ernest Hemingwayd ja Saul Bellow’d. Lähema ülevaate Soosaare elutöö sellest valdkonnast saab Anne Lange suurepärase ülevaateartikli „Enn Soosaare tõlketegudest“ vahendusel (vt Keel ja Kirjandus nr 1, 2011).
Ka oma tõlkimistegevuses juhindus Soosaar eelkõige eesmärgist ühiskonda teenida. Tõlgitavate raamatute valikul lähtus ta soovist rikastada eestikeelset kirjavara ja selle läbi anda oma panus eestlaste kui kultuurrahva püsimisele. Omaaegsetes poleemilistes leheartiklites manitses Soosaar korduvalt avaldama rohkem tõlkekirjandust. Seda tuli tema meelest teha läbimõeldult, et eestlastel oleks võimalik osa saada võimalikult erinevate aegade ja maade kirjandusest. Halvatasemeliste raamatute tõlkimine oli Soosaare meelest nappide ressursside raiskamine.
Ent nõukogude ajal oli ka tõlkimistööl poliitiline maik. Lääne ilukirjanduse varal sai siinne lugeja aimu raudse eesriide taga toimunust. Lisaks oli tõlketeoste kaudu võimalik nii mõnigi kord avalikkuse ette tuua arusaamu ja ideid, mis tolleaegsete dogmadega otseses vastuolus polnud, kuid pakkusid tähelepanelikule lugejale ainest ka nõukogude tegelikkuse kriitiliseks hindamiseks.

Tuumakas publitsist
Eesti vabanemise järel ilmus Soosaarelt uusi tõlkeid vähe. Seda enam kasutas ta aga avardunud võimalusi ühiskonnaasjades avalikult sõna võtta. Ühtekokku avaldas Soosaar ajalehtedes ja ajakirjades üle kolmesaja essee ja arvamusloo, mis olid peamiselt pühendatud Eesti sise- ja välispoliitikale.
Soosaare publitsistlik pärand on hõlpsasti kättesaadav. Tema sulest 1990. ja 2000. aastatel erinevates ajakirjandusväljaannetes ilmunud artikleid on uuesti avaldatud mitmes valikkogus. Lisaks tasub Eesti Televisiooni digiarhiivi vahendusel vaadata 1990. aastate lõpu „Klaaspärlimängu“ saateid, kus Enn Soosaar vestleb loetud raamatutest Eesti vaimu­eliiti kuuluvate külalistega.
Et Enn Soosaare kirjatööd kajastasid enamasti päevapoliitilisi teemasid, minetas osa neist peagi oma aktuaalsuse. Ometi on suur osa kirjapandust autori nauditava stiili ja esitatud üldiste põhimõtete tõttu ikka veel mõnuga loetav. Näiteks haldusreformi, Euroopa Liidu tuleviku või Konstantin Pätsi pärandi hindamise ainelistes artiklites esitatud argumendid väärivad aga kaalumist ka praeguste debattide ajal.
Siiski ei saa Soosaare lugudest täielikku läbilõiget Eesti ühiskonnas 1990. ja 2000. aastatel toimunust. Tal olid oma lemmikteemad, mille seast tuleb eriti esile tõsta julgeolekuküsimusi ja Eesti suhteid idanaabriga. Sageli tuleb Soosaare artiklitest välja ka mure eesti keele ja kultuuripärandi säilimise pärast, vene vähemuse küsimuse olulisuse teadvustamine, poliitilise lehmakauplemise taunimine jne.
Seevastu üleminekuaja majanduslikud ja sotsiaalprobleemid leiavad vähe kajastamist. Neid teemasid ei paista Soosaar kuigi hästi valdavat, ehkki pensionäride, maainimeste ja töö kaotanute toimetulekuraskusi ta aeg-ajalt siiski mainib.

Põhimõttekindlus ja otsekohesus
Väga erinevatel teemadel kirjutatut ühendab selgepiiriline alalhoidlik maailmavaade. Soosaare inimesekäsitlus on skeptiline, mistõttu kritiseerib ta teravalt ideaalse ühiskonna loomise katseid. Pigem on tema meelest vaja otsida teadmistepõhiseid pragmaatilisi lahendusi, et ühiselu huvides inimeste egoistlikke kalduvusi kontrolli all hoida.
Kirjutatule annab kaalu Soosaare lugemus. Hea orienteerumine maailma asjades võimaldas tal panna Eestis toimuva rahvusvahelisse konteksti ning tekkivaid probleeme ette näha. Näiteks hoiatas Soosaar juba enne majanduskriisi laenurahal põhineva vastutustundetu tarbimise eest.
Enamasti on Soosaare artiklid kirjutatud otsekoheses ja isegi karuses toonis. Ometi oli Soosaare autoriteet nii suur, et riigimehed respekteerisid teda nende aadressil tehtud karmist kriitikast hoolimata. Soosaare suhtlusringkond oli lai, sest lisaks kohalikule eliidile tundsid tema arvamuse kohta Eesti elu üle huvi ka välismaalased, sealhulgas diplomaadid.
Hoolimata kogetud avalikust tähelepanust jäi Soosaar küllaltki tagasihoidlikuks inimeseks. See tuleb välja ka tema mälestusteraamatust „Nuripidine aastasada“, mille põhitähelepanu pole mitte enda ja oma lähedaste eluseikade kirjeldamisel, vaid nende abil nõukogude aja absurdsuse, ebaõigluse ja julmuse esiletoomisel.
Nõukogude pärandist vabanemise probleem tõuseb esile paljudes Soosaare kirjatöödes. Seejuures tegi ta teravat kriitikat nende aadressil, kes olid kommunistlike võimudega koostööd teinud ega leidnud selles ka tagantjärele midagi taunimisväärset.

Kristlik alus
Enn Soosaare pärandist rääkides ei saa üle ega ümber kirjamehe seostest kirikuga. Kas või juba seepärast, et tema isa Albert Soosaar (1906–1995) oli oma aja silmapaistvamaid luteri kiriku õpetajaid, kes teenis 1941–1967 Hageri kogudust ning 1967–1986 Tallinna Jaani koguduse II pihtkonda. Enn Soosaar elas oma vanematega koos kogu elu kuni nende surmani.
Albert Soosaare 110. sünniaastapäeva puhul avaldas Jaani kogudus mullu oma kodulehel tema kohta kogutud mälestusi (Vt http://www.tallinnajaani.ee/2016-04-05-10-14-09/meenutades-praost-soosaart.html). Nende põhjal oli tegemist väga pühendunud, tegusa ja haritud pastoriga, kes oli ühtlasi äärmiselt nõudlik nii enda kui teiste vastu. Et Albert Soosaar alati kirglikult kaitses oma arusaama tõest ning oli tihtilugu ka kirikuelus toimuva osas kriitiline, pidasid mõnedki teda jäigaks ja isepäiseks.
Enn Soosaart ühendas isaga eelkõige elav huvi maailmas toimuva vastu ja suur lugemus. Mitmeski küsimuses polevat isa ja poeg aga sugugi ühte meelt olnud.
Kaasaegsed on meenutanud, et ka Enn Soosaar tundis kirikuelu vastu sügavat huvi ja oli selleski valdkonnas kodus. Religiooni- ja kirikuteema kajastusi leiab ka tema kirjalikust pärandist.
Näiteks oli Enn Soosaar esimeste seas, kes pärast ateistlikke surveaegu tutvustas piibliteadust Eesti haritud publikule (vt Looming nr 9, 1989). Samuti on Enn Soosaar oma lugudes esile tõstnud EELK peapiiskopi Jaan Kiivit seeniori rolli Eesti ajaloos, põhjendanud ristimotiivi kasutamist Vabadussõja mälestusmärgil jne.
Tema poolt kirjapandu põhjal on ilmne, et Enn Soosaar hindas kõrgelt ristiusu pärandit Eesti ja Euroopa ajaloos ning lähtus ka oma avalikus tegevuses kristlikest veendumustest. See ilmneb ka tema kirjatöid läbivast selgest põhimõttest pidada silmas üldist heaolu, aga mitte omakasu ega kihihuve.
Kristlikust maailmavaatest lähtub ka totalitarismiaja kogemustest sügavalt mõjutatud suurmehe sõnum tulevastele põlvedele. Oma mälestusteraamatu „Nuripidine aastasada“ lõpus kirjutab Enn Soosaar: „Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees. Et ei korduks, mida me ei taha, et see korduks.“
Rain Soosaar

Autor ei ole Enn Soosaare sugulane.

Meenutades Enn Soosaart
Albert Soosaar oli kirikuõpetaja, kolleeg, keda ma Tallinnas käies külastasin, meil oli palju, mis mõlemat huvitas. Nii tutvusin ka Ennuga, kes oli minust kaks aastat vanem. Temaga vestlesime peamiselt ta tõlgitud või tõlkes olevatest raamatutest. Kui ma 1970ndate algul võtsin pähe tõlkida Uus Testament, näitasin oma katsetusi ka Ennule, kes andis üsna hävitava hinnangu. Lohutas mind, et tõlkijaks saab alles siis, kui seda tööd on tehtud esimene tuhat lehekülge karmi toimetaja käe all. Aga kust mul sellist toimetajat võtta? Et näidata, milline peab olema tõlge, parandas ta ise mu teksti mõned peatükid, üsna punaseks. Kui raamat 1989. aastal trükist ilmus, oli Enn ainukene (!), kes seda ajakirjanduses arvustas („Kolmas (?) samm“, Eesti Ekspress 13.04.1990). Meenutas, kui abitu oli olnud algus, mida tema nägi, ja et nüüd on hulk kohmakusi kadunud ja „paiguti jookseb tekst kadestamisväärselt ladusalt ning selgelt“. Enn tahtnuks, et ka eesti tõlge oleks kõrgstiilne nagu New English Bible. „Ideaal ei ole saavutatud.“ Andsin tollal ning annan praegu Ennule õiguse, et tõlkimine on töö, mis nõuab erilist andi ja meeletut tööd. Temal oli mõlemat.
Toomas Paul, emeriitõpetaja