Kristlik elu on lakkamatu jumalateenistuse harjutamine

Õpetaja Tauno Teder on minu lapsepõlvesõber, kellega tutvusin ärkamisajal Haljalas peetud piiblikursustel. Hiljem on elu viinud meid kokku üha uuesti erinevates olukordades. Tauno Teder pole minu jaoks mitte üksnes sõber, vaid ka vaimulik, kes on Eesti luterlikku kirikut oma tööga mõjutanud. Tema sügavuti minemine oikumeenia ja liturgia valdkonnas on jätnud jälje kogu meie kirikule.   

On hea meel ja suur au, et saan lugupeetud vaimulikku tema juubeli puhul Eesti Kiriku lugejale veelgi lähemalt tutvustada. Ta oli hea meelega nõus oma mõtteid intervjuus kõigi lehelugejatega jagama. 

Oled olnud aktiivselt kirikuelus alates Eesti taasiseseisvumisest. Mis on selle ajaga kirikus muutunud?

Tauno Teder: Kirik on natukene selle ajastu ja ühiskonna nägu, milles ta elab. 1990ndate algul kiriku liikmeskond kasvas ja töövaldkonnad laienesid. Praegusel ajal oleme palju väiksema liikmeskonnaga ja püüame oma töövaldkondi viia vastavusse hetkereaalsusega. Kiriku osakaal ühiskonnas pole enam selline, mis oli 30 aasta eest. Kristliku usu koht ühiskonnas pole enam nii keskne, kui tollal arvati. Eesti sarnaneb siin omaaegse kristliku maailma riikidega. Usk on muutunud pigem üksikisiku kui kogukonna asjaks. Inimesed püüavad ise luua oma usulisi arusaamasid ja kiriku roll on inimeste usu jaoks kõrvalisem. 

Miks on eestlane muutunud kirikukaugeks?

Ajalooliselt on meil olnud mitu ilmalikustumislainet. Võib-olla on neid rohkem kui mujal Euroopas. Kahe maailmasõja vahel iseseisvas Eestis toimus kirikust võõrandumine, seda eriti haritlaskonna puhul. Nõukogude riigi usundiks oli marksism-leninism. Nüüd oleme samas laines, milles on Põhja-Ameerika ja Euroopa riigid, kus toimub usu individualiseerimine. Oleme kõigis lainetes olnud üsna esiplaanil.

Kuidas need protsessid paistavad välja sinu teenitavates väikestes maakogudustes?

Väiksed maakogudused on kõige kiuste püsinud läbi erinevate aegade. Väljastpoolt vaadates võib tõdeda, et kirikuid on remonditud ja nad on pimedal ajal valgustatud, aga jumalateenistustest osavõtjate arv on äärmiselt väike. Samal ajal võib nendes maakohtades kohata üsna harva inimesi, kes ütlevad, et kirikut pole üldse vaja. Mingid teadvustamatud ootused ja lootused seonduvad inimestel jätkuvalt kirikuga. Üks kohaliku omavalitsuse töötajatest ütles, et kirik on inimeste jaoks lootuse märk ja peaks olema sellisena valgustatud. Minu ootus on, et inimesed astuksid sinna valgustatud kirikusse ka sisse. 

Kui võrrelda maa- ja linnapiirkondi, siis milliseid erinevusi näed?

Huvitaval kombel Eestis on kristlus linlik nähe, nagu oli varane kristlus esimestel sajanditel. Selle üle on imestust avaldanud mitmed oikumeenilised külalised, kes on külastanud kogudusi. Näiteks Poola maapiirkondades on olnud oikumeeniliste külaliste hinnangul kristlus tunduvalt elujõulisem kui linnas. Eesti tugevaimad kogudused on selgelt linnades. 

Mis annab selles olukorras lootust?

Mu hea naaber õigeusu preester Ardalion Keskküla armastab oma avalikes kõnedes tuua välja metafoori kirikust kui majakast. Häädemeeste õigeusu kirik asubki majaka all. Preester ütleb, et majakas põleb pimedal ajal alati tuli ja seda ka siis, kui merel pole ühtegi laeva. Tõesti, see ilmselt ongi kiriku ülesanne läbi aegade.

Oled palju seotud oikumeenilise tööga. Mida tähendab sinu jaoks oikumeenia?

Ideaalis on oikumeenilise töö eesmärk kristlike kogukondade nähtava ühtsuse taastamine. Järjest enam on aru saadud, et nähtav ühtsus ei tarvitse seisneda ühetaolisuses, vaid pigem nii-öelda lepitatud erisuses. Eesti tasandil on väga oluline ka tõik, et kõik kristlikud kogudused on suhteliselt väikesed ning selle tõttu on osaduse ja koostöö vormide otsimine hädavajalik, et nii-öelda õlad kokku panna. See võib avalduda nii teoloogilises dialoogis kui ka suhtlemises maise võimu kandjatega. 

Millised on riigi ja kiriku suhted ja kuidas need on muutunud ajas?

Üldiselt on kiriku ja riigi suhted olnud heatahtlikud ja viisakad. Võtame näiteks EKNi ja Vabariigi Valitsuse vahelise ühishuvide protokolli ja selle täitmise mitmetes valdkondades. Siinjuures aga tuleb märkida, et võimukandjate põlvkonnad on vahetunud ning paljud praegustest juhtidest ja poliitikutest ei pea kristlust Eesti identiteedi osana nii oluliseks kui nende eelkäijad. Näitena võiks tuua suurema osa kaitseväe tegevteenistuses olnud kaplanite koondamise. Samal ajal võime tuua selle kõrvale haiglate ja hooldekodude kaplanaadi laienemise vaimse tervise kriisi olukorras. 

Oled ka ise hooldekodus kaplan. Kuidas see töö sobib vaimulikule?

Hingehoidlik teenimine on olemuslik osa vaimuliku tööst, toimugu see siis hooldekodus või inimestega tänaval kohtudes. Ilmselt on see üks viis, kuidas me täna saame Eesti ühiskonnas evangeeliumi tõhusamalt kuulutada. 

Sind on huvitanud liturgia. Millised on sinu jaoks kõige olulisemad liturgilised muutused sel ajal, kui oled olnud vaimulik?

Ühelt poolt on selle aja vältel toimunud liturgilisest elust osasaamise drastiline kahanemine meie kiriku liikmete seas. Mulle tundub, et liturgilisel eluviisil ei ole väga laia kandepinda meie kiriku töötegijate seas. Samas on inimene loodud kolmainu Jumalat üheskoos kummardama ja austama. Seda muidugi nii liturgias kui igapäevaelus. Aga inimene peaks olema liturgiline olend ja sellest lähtuvalt peaks meie kiriku jätkuv pingutus olema liturgilise elu edendamine, mitmekesistamine ja püüe seda sügavuti mõista. Liturgia kuulub kirikuelu tuuma. Kui liturgiline elu käib alla, käib alla ka kirik tervikuna.

Kuidas on koroonakriis koguduseelu mõjutanud?

Koroonakriis on kindlasti aidanud kaasa usuelu individualiseerimisele, mis on protsessina kestnud pikemat aega, aga teistpidi tekitanud paljudes inimestes ka arusaamise, et üle ekraani pole võimalik täiel määral osaduses olla. Sõna kogudus tuleb Piibli algkeelsest sõnast kogunemine. Kogunedes Jumala sõna, palve ja sakramentide juurde, saame kogeda täiemat osadust Jumalaga. Osa inimesi on jäänud koguduse osadusest eemale, aga osa inimesi on sunnitud eemalolek suunanud tagasi aktiivsemasse jumalateenistuslikku ühisellu. 

Millised on sinu enda kõige kirkamad usulised kogemused?

Ilmselt on enamik usuelust üsna tasapindne kulgemine, vahel ka käänakute ja allakäiguga, aga mõnikord saab kogeda midagi taevasest rõõmust. Enamasti on sellised kogemused seotud just sellesama ühise liturgiaga. See kõik õpetab aga, et kristlik elu on heas mõttes ka rutiin ja harjutamine. Me ei saa elada kogemusest kogemuseni, aga peame harjutama palvet ja jumalateenistust ka siis, kui selleks puudub sobiv tunne. Vastasel korral muutub kristlik elu lihtsalt tugevama elamuse doosi otsimiseks. Elamustele rajatud usuelu aga võib ühel hetkel lihtsalt otsa saada. Me saame õndsaks armust, aga usuelus tuleb siiski kõvasti tööd teha ja vaeva näha. 

Milline on kirik saja aasta pärast?

Saja aasta pärast võib olla kirik mitte arvuliselt väga suur, aga oma seesmise elu poolest tugev ja rikkalik. Siis ta saab mõjutada ka laiemaid rahvahulki ja kuulutada evangeeliumi kõigile rahvastele. Oikumeeniline liikumine võib anda võimaluse, et erinevad kirikud on suuremas osaduses, kuigi ennist nimetatud lepitatud erisuses. Lepitatud erisus on aga midagi, mida me vajame ka ühe kiriku sees, antud juhul EELKs. 

Millised on sinu enda tulevikuplaanid?

Kui Jumal lubab ja jõudu jätkub, tahaks viia lõpuni oma doktoriõpingud, mis on kestnud juba põhjendamatult kaua aastaid, ja pühenduda ehk rohkem uurimistegevusele. 

Kaido Soom

Tauno Teder

Sündinud 11.03.1972 Tallinnas

Ordineeritud 21.10.1993

1993–2002 Simuna, 1996–2002 Väike-Maarja, alates 2012 Häädemeeste, Tahkuranna ja Treimani koguduse õpetaja

2004–2010 Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär

Alates 2009 Porvoo kirikuosaduse kontaktgrupi liige

Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige alates aastast 2018

Olnud EELK kirikukogu liige, liturgilise komisjoni liige, õiguskomisjoni liige

Abielus, kahe täiskasvanud lapse isa, kahe lapselapse vanaisa