Kristlik veebimeediamaastik muutub mitmekesisemaks

Kristlikule veebimeediamaastikule on sisenenud katoliiklikku ilmavaadet kandev veebiajakiri Kolleegium. Tegemist on ilmikkristlaste väljaandega.

Sel aastal on ilmunud ajakirja kaks numbrit – jaanuaris ja aprillis. Esimene number tõmbas tähelepanu teemavalikuga „Raha ja rikkus“, teise aines oli „Kodukoht“. Ajakiri hakkab ilmuma neli korda aastas ja selle väljaandja on SA Kolleegium, mis lisaks veebiajakirjale soovib avaldada ka pikemaid tekste, korraldada üritusi, koolitusi ja konverentse.

Millise ajakirjaga on tegu? Mille võrra saame rikkamaks? Eesti Kirikule olid nõus intervjuu andma Tartu ülikooli filosoofia eriala bakalaureuseõppe lõpetanud tegevtoimetaja Oto Tuul ja ajakirja toimetuse kolleegiumi liige Ingmar Kurg.

Kaks numbrit ajakirja Kolleegium on ilmunud. Rääkige palun, kuidas tekkis idee ajakiri luua.

Ingmar Kurg: Kui rääkida veidi katoliikliku meedia ajaloost Eestis, siis 1933. aastal hakkas ilmuma ajaleht Kiriku Elu (12 korda aastas). Tol ajal oli vaid paarkümmend eestlasest katoliiklast, väljaanne oli suunatud kindlasti neile, aga ka katoliikluse esitlemiseks Eesti avalikkusele. 1935. aastal asutati kuus korda aastas ilmunud Ühine Kirik, mille eesmärgiks oli suhete loomine idakirikuga. Mõlemad lõpetasid sunnitult tegevuse 1940. aastal. Preester Rein Õunapuu taastas Kiriku Elu 1989. aastal ja see ilmus kuni 2003. aastani. Ajakirja sisuks olid mitte niivõrd maailmakiriku teemad, vaid Eesti katoliikluse taust, kujunemine ja areng.

Seejärel tehnika arenedes vajadus ajalehe kui infojagaja järele lahendati kodulehega.Eesti Apostellik Administratuur on selliselt jaganud katoliku kiriku ametlikke teateid, aastatega on lisandunud ridamisi ka omaalgatuslikke katoliiklikke blogisid ja muid veebilehti, nende seas katoliiklased.ee, roomakiriku-kaustad.eu või paavstikirjad.blogspot.com. Viimastel aastatel võib märgata avaliku pressi kasutamise sagenemist katoliku kiriku teemade valgustamiseks.

Oto Tuul: Sidet ajalehega Kiriku Elu me tõepoolest tunneme. Isa Rein jättis suure jälje kohalikku vaimulikku kultuuriellu. Me ei pretendeeri olema mantlipärijad, küll aga oleks hea meel, kui kannatame võrdluse välja.

Miks ajakirja ellu kutsusime? Nägime teatavat tühja kohta. Soovime luua virtuaalse paiga, kus katoliiklased saaksid diskuteerida omavahel ja pidada dialoogi ka ühiskonnaga laiemalt. Olles ühtsuses katoliiklikus maailmavaates, saame siiski arutada erinevate küsimuste üle ja võtta seltskonda lisaks eksperte eri valdkondadest, kes ei pruugi olla katoliiklased või isegi kristlased.

Milline on side katoliku kiriku administratsiooniga?

O. T.: Ajakirja ei anna välja apostellik administratuur. Meil pole ka formaalseid sidemeid, oleme omaette juriidiline asutus. Ajakirja toimetus ja kolleegiumi liikmed on küll kõik katoliiklased ning soovime olla vaimses sidemes katoliku kiriku ja kohaliku administratuuriga. Hoiame häid suhteid, küsime ka nende ettepanekuid, soove, teeme koostööd, ent pole ametlikult koostööpartnerid.

I. K.: Oleme ilmikkristlaste väljaanne. Me ei esinda roomakatoliku kirikut nii, nagu seda teevad piiskop ja õpetusamet, vaid esindame kirikut nii, nagu seda teeb ja peab tegema iga kiriku liige. Iga katoliiklane esindab oma kirikut, see on Vatikani II kirikukogu dokumentide hoiak. Kirik on seisuslik, hierarhiline organisatsioon, kuid ükski seisus üksinda ei saa esindada kogu kirikut. Tsiteerin kirikukogu konstitutsiooni „Lumen gentium“: „Ilmikkristlaste osalus kiriku enda päästemissioonis on vajalik. Ilmikkristlaste eriline kutsumus on muuta kirik kohalolevaks ja toimivaks sellistes kohtades ja oludes, kus kirik ainuüksi nende kaasabil saab olla maa sool.“ Siin on meie ainulaadne roll, mis on kinnitatud kiriku kõige kõrgemal tasandil. Kirikukogu dokumentides on ka kirjas, et katoliiklased ei täida seda ülesannet ainuüksi katoliku kiriku raamides ja katoliku kiriku vahenditega, vaid koostöös kõigi kristlaste ja hea tahtega inimestega („Unitatis redintegratio“ 4, 12). Aktiivsus tuleb alt üles, ent täidame kirikukogu otsusega meile pandud rolli.

Kuidas aineliselt toime tulete?

O. T.: Praegusel hetkel elame usust ja sihikindlusest. Teeme vabatahtlikku tööd, aga tegutseme ka selle nimel, et koguda annetusi ja otsida rahastust muudel viisidel.

Kes on artiklite autorid, kaastöölised?

O. T.: Nagu esimestes numbrites näha, on kirjutajad valdavalt katoliiklased, ent ka teistesse kirikutesse kuulujad. Mitte kõik ei ole kristlased. Ühine nimetaja, mida otsime oma kaastöölistes, on kompetents oma valdkonnas ja lähedus kristlikule maailmavaatele ehk midagi peab meil ühist olema, päris kristluse vastastele sõna ei anna.

I. K.: On kaks elulist vajadust. Olulisim on anda katoliiklastele võimalus kirjutada. Lisaks otsime täiesti teadlikult mittekatoliiklastest autoreid, kes räägivad ühiskonna teemadel, ja selle kaudu tunnistame, et avaliku elu tegelased võivad rääkida ilmalikul viisil ilmalikest asjadest selliselt, et see mahub katoliikliku ilmavaate raamidesse. See on meie ajakirja üks tugevamaid ideelisi aluseid.

Ajakirjal on kuus rubriiki. Palun tutvustage neid.

O. T.: Rubriikides võib näha duaalsust. Näiteks „Ühiskond“ ja „Kiriku elu“. Esimeses kajastame ühiskonnaelu küsimusi peamiselt Eestis, mõnel juhul ka laiemalt, näeme probleeme, püüame anda küsimustele vastuseid, lugejaid harida, tuua uusi perspektiive. Selle kõrval on jaotise „Kiriku elu“ valdkondadeks teoloogia, eetika, liturgia ja muud kirikueluga seonduvad küsimused. Seal on rõhk vähem probleemidel ja eesmärgiks pigem selgitada, mis on kristlik-katoliiklik maailmavaade.

Rubriikide „Arvamus“ ja „Kultuur“ puhul pole duaalsus nii otsene. Arvamusartiklites esindavad autorid ideid välja pakkudes oma seisukohti. Kultuurirubriigis analüüsime peamiselt kristlusest inspireeritud teoseid. Seni näiteks Margo Kõlari teost „Pirita missa“ ja dokumentaalfilmi „Aegumatu“. Leida võib ka intervjuu helilooja Pärt Uusbergiga.

Viimane paar on „Sõnas ja teos“ ja „Persoon“. Esimeses jagame praktilisi nõuandeid, näiteks investeerimisest oli artikkel, teises numbris vaatlesime, kuidas töö- ja koduelu tasakaalus hoida. Rubriigis „Persoon“ esitleme ja tutvustame peamiselt tähelepanuväärseid inimesi, kes on katoliku kirikuga seotud.

Teie ajakirjas on võrdlemisi pikad intervjuud, artiklid. Kas see on taotluslik?

O. T.: Meie enesetutvustusest saab lugeda: „Väljaanne valmib eri valdkondade asjatundjate ühisloominguna, pakkudes mitmekesist ja süvenemist võimaldavat sisu.“ Süvenemist võimaldav sisu viitab sellele, et läheme teemadesse sügavuti. Meie taotlus on mitte jääda pinnapealseks.

Kui ühiskonnas peaksid üles kerkima teemad, mis on katoliku kiriku suhtes poleemilised, ehk koguni kriitilised, kas need leiaksid kajastamist teie ajakirjas?

O. T.: Kindlasti. See on midagi, mille peale oleme mõelnud. Loomulikult kriitika ei saa olla kuritahtlik ja lammutav, pigem viisakas ja konstruktiivne. Tahaksime muu kõrval näha kirjutisi, mis aitaksid kirikul veel paremaks muutuda.

Praegu paistab silma ajakirja teatav elitaarne joon. Kas olete oma ajakirjale tähelepanu tõmbamiseks püüdnud leida ühiskonnas väljapaistvaid inimesi (endine kaitseväe juhataja Riho Terras, endine väliskaubandus- ja IT-minister Kaimar Karu, ettevõtja Aare Lapõnin, EELK Toetusfondi juhataja Janek Mäggi, helilooja Pärt Uusberg jne), kellega intervjuusid teha või kellelt artikleid tellida?

O. T.: Meie prioriteet on sisu. Kes iganes kirjutab head, sügavuti minevat, haaravat sisu, on teretulnud ja oodatud. Selle eest, et meil on õnnestunud kahe numbriga enda ümber koguda muljetavaldav seltskond, oleme Jumalale tänulikud. See pole meie teene.

Kui järgmisesse numbrisse saadab inspireeriva kaastöö katoliiklasest korstnapühkija, kas avaldate?

O. T.: Kindlasti, pole mingi küsimus.

Kätlin Liimets

Veebiajakiri Kolleegium

Asukoht: https://kolleegium.ee/

Katoliiklikku ilmavaadet kandev ilmikkatoliiklaste väljaanne

Ilmumissagedus: neli korda aastas

Seni ilmunud kaks numbrit: jaanuaris ja aprillis

Väljaande eeskuju on katoliiklaste ajaleht Kiriku Elu (ilmus 1933–1940, 1989–2003)

Toimetus: tegevtoimetaja Oto Tuul, kultuuritoimetaja Arno Humal ja tehniline toimetaja Heido Trofimov

Toimetuse kolleegium: Heiki Haljasorg, Arvo Heinmaa, Ingmar Kurg, Mihhail Lotman ja isa Artur Modzelewski