Kristlikud demokraadid riigikogu valimistel

Kristliku demokraatiaga on Eesti parteipoliitikas parasjagu segadust. Päris parteipoliitika alguspäevil, 1988. ja 1989. aastal moodustati Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond ja Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, mille tegevus lõppes 1992. aastal moodustatud erakonna Isamaa (hilisema Isamaaliidu) asutamisega.

Euroopa kristlikke demokraate on traditsiooniliselt ühendanud Euroopa Rahvapartei, kuhu tänasel päeval kuulub Eesti erakondadest Isamaa ja Res Publica Liit. Euroopa kristliku demokraatia traditsioonis on juba Teisest maailmasõjast alates toonitatud kristlikke väärtusi vaid väga üldises mõttes (subsidiaarsus, sotsiaalne solidaarsus jms) ning rõhutatult usulist poliitikat seal ei aeta.

Seetõttu külvab mõneti segadust asjaolu, et 1998. aastal loodud Eesti Kristlik Rahvapartei muutis eelmisel aastal oma nime Eesti Kristlikeks Demokraatideks (EKD). EKD kuulub Euroopa Kristlik-Poliitilisse Liikumisse (European Christian Political Movement), mis ühendab rohkem usuliselt orienteeritud erakondi.

EKD dokumentides öeldakse, et erakond juhindub Piiblist, erakonna «eesmärgiks on kristlike elu- ja eetikastandardite rakendamine ühiskonnaelu kõigil tasanditel» ning erakond lähtub Jumala sõnast oma tegevuse planeerimisel ning ühiskonnas ja poliitikas toimuva hindamisel. Euroopa kristlikud demokraadid (Euroopa Rahvapartei näol) on kristliku ja demokraatliku lepitamisel jõudnud märksa suurema kompromissini ja indiviidikesksuseni kui EKD, mistõttu maailmavaatelisi kokkulangevusi võib EKD puhul leida pigem Skandinaaviamaade kristlike erakondadega.

EKD olukord on mõneti sarnane Eestimaa Rohelistega, kelle puhul tekib samuti küsimus, kui palju suudab valijate poolehoidu võita «roheline mõtteviis» omaette teemana ajal, mil keskkonnapoliitika suhtes on omad ettepanekud kõigil suurematel erakondadel. On ju mitu suuremat erakonda samuti väljendanud aeg-ajalt oma kiriku- ja kristluse-sõbralikkust. Või on sellist hoiakut väljendanud – nagu näiteks religiooniõpetuse küsimuses – mitte niivõrd erakonnad, kuivõrd erinevate erakondade üksikud kandidaadid.

Ehkki teiste erakondade nimekirjades on kirikuliikmeid ilmselt vähem kui EKD valimisnimekirjas, ei usu ma, et kristlastel oleks või saakski olla ühtset nägemust ühiskonnaelu korraldusest. Uuest Testamendist loen ma välja parimal juhul selle, et kristlastel kui kodanikel on moraalne kohustus osaleda ka ühiskondlikus elus, kuid seejuures ei öelda, et ilmtingimata peaks pooldama väiksemat või suuremat maksupoliitikat, olema vähem või rohkem rahvuslased, kuningavõimu või demokraatia pooldajad, rohelise mõtteviisiga või pigem riikliku maksutulu suuruse ja jagamise üle otsustajad, maa-poliitika või suurlinnastumise pooldajad.

Ühele kristlasele võib Uus Testament tänase Eesti kontekstis rääkida rohkem rohelisest ja sotsiaalsest mõtteviisist kui rahvuslikust ja liberaalsest. Teisele võib-olla vastupidi. Ning neil, kes tahavad valida just kristlikke demokraate, on valikuid rohkem kui üks.

Alar Kilp