Kristus Ketsemani aias

Vaikus. Pimedus. Magajate irdumine. Inimese vankumatu uni hetkel, mil silmad ja meel peaks pärani lahti olema.
Ja mida me maha magame? Kosmose pimedas lõpmatuses sähvatab säde. Ühe kirka maapealse elu viimane vaatus, mis valmistab ette kogu ilmaruumi paiskamist valguse poole. Koopalikus sumbumuses kohtuvad inimlik hirm ja taevalik lootus.
Täieliku üksinduse ja igavese kaitstuse kontrast näitab inimesele tema valikuid. Kas keegi meist, magajaist, valiks vabal tahtel õõvastava üksinduse ja tühjuse? Kas ma ise, naelutatuna kivirüngaste külge palve ja hirmuhigi raskusega, suudaks üldse näha mõlemat rada? Kas suudaks uskuda teades, mis tuleb?
Kunstnik on loonud meeleolu kontrastidest. Uneuim ja täielik ärkvelolek, taevase saadiku kirkus ja magajate tumedad rüüd, puude kõrgus ja Lunastaja väiksus ümbritsetuna haardevalmis okstest. Ingli ilmumine lahendab pinge, mis hetk enne Jeesuse hinges pakitsema pidi. Juba on valgus ja lootus võitnud, kuigi katsumus pole veel alanudki. Otsused on tehtud, hirmuga lepitud, saatuses kindlus.
Pimeduseski rohetavad õlipuuoksad kinnitavad, et elu kestab. Jeesus armastas inimlast, nii nagu tema isagi armastas oma looduid. Sellise armastuse tiivul tuuakse ohvreid iga päev. Kas mitte ettemääratuse sund polnud isegi võimsam jõud? Lisaks arusaamine, et hirmule alla andes ei suudaks taanduja endaga edasi elada. Inimene, eriti kunstnik, on empaatiline olend.
Ka mina võtan vaimusilmas kätte pintsli ja valukarika. Vaen neid hingekeeltel ja otsustan, et selgus värvides ning valikuis on vältimatu. Muutugu vein vereks ja tehku igavese armastuse ime meie südametest eluallikad, mis pesevad Jeesuse jalgu, kuni ta tuleb oma kirkuses!
Maali autor Aert de Gelder (1645–1727) sündis ja suri Hollandi linnakeses Dordrechtis. „Kristus Ketsemani aias“ valmis umbes aastal 1700. Gelder oli Rembrandti üks viimaseid õpilasi. Pühendunud oma õpetajale ja üliandekas – sellisena astub ta renessansi formaalsusest 18. sajandisse.
Emotsionaalse religioonikäsitlejana on tema stiil õhuline ja inimlik. Ta on jutuvestja, mitte moraliseerija. Tema suure õpetaja mõju on ilmne, kuid Gelder lisab sellele oma täiesti äratuntava lähenemise. Draama ja hingestatus on unikaalsed, emotsionaalne laeng tegelaskujude puhul lausa teatraalne.
Seda maali esmakordselt nähes meenutas see mulle Joseph Mallord William Turnerit. Viimane keskendub loodusdramaatikale. Inimesi kujutas ta eemalolevate häguste tompudena. Van Gelderi pildis mõjuvadki Kristus ja ingel pigem loodusjõuna, ennemini inimesest eemalseisva fatalismina kui liha ja verena. Värvikontrast süvendab tunnet.
Vahel on nii, et mõtteselguse avamiseks peab pintsel piirjooni hägustama. Valguse ja varju vibreeriva kohtumisjoone peale saab kirjutada tõe, mida tahetakse edasi anda. Tõde pole kunagi absoluutne ja nii on vaatajal ruumi ehitada virvendusse oma maailm. Tekib harmooniline kolmnurk, kus Piiblist tuntud lugu elustub pildikirjas, lubades vaataja elukogemusel osaleda usu ja valu müsteeriumis.
Gelderi võimsamate tööde hulka kuuluvad veel „Ahimelech annab Koljati mõõga Taavetile“, „Ahasveeruse söömapidu“, „Ester ja Mordekai“, „Aabraham inglite keskel“, „Siimeoni kiidulaul“ ja „Jeesuse ristimine“.
Monica del Norte,
kunstnik