Kui aeg oli küps

Estonia kontserdisaalis tähistati piduliku aktusega Eesti Kongressi 25. aastapäeva.

Kui Arvo Pärdi klaveriminiatuur «Aliinale» oli saalijõudnud mõtlikku meeleollu juhatanud, tõusis kõnepulti peapiiskop Urmas Viilma. Täpselt nii nagu 25 aastat tagasi alustati nüüdki Eesti Kongressi (EK) jumalasõnaga. Isegi enne hümni laulmist. Peapiiskop võttis sõnavõtu aluseks kirjakoha Jesaja raamatust. Sama, millega veerandsada aastat tagasi alustas Püha Vaimu koguduse toonane õpetaja, hilisem peapiiskop Jaan Kiivit. Kirjakoha, kus öeldakse, et Jumal annab rammu ja jõu ning uue rammu saajad tõusevad kindlalt üles ja käivad ega väsi. 16aastase noormehena osales Urmas Viilma 25 aastat tagasi EK valimistel, tegi seda nagu paljud isamaaliselt meelestatud eakaaslased.

800 000 inimese algatus
Peapiiskop nimetas EKd uue lootusrikka tuleviku ettevalmistamiseks: «Seetõttu oli see kõik, mida toona tehti, suurem kui tegijad ise, suurem kui tegijate endi olevik; selles oli igavikuline ja ajatu mõõde, milles sisaldus selge lootus Jumalale, kellele paneme oma lootuse hümni viimases salmis.» EK lõi homset ja ülehomset päeva, millest on saanud nüüd juba olevik ja mis on aluseks uue põlvkonna tulevikule, rääkis kirikupea.
Palves kutsus peapiiskop mõtlema nendele, keda enam pole meie seas, ent kes 25 aastat tagasi osalesid kodanike komiteede liikumises. Ajast on igavikku võetud ka mitmed toona tegevad vaimulikud, näiteks Illar Hallaste, Priit Rannut, Jüri Stepanov ja Harald Meri; samuti mitmed tublid vabatahtlikud, näiteks ratastoolist kogu protsessi juhtinud infosekretär Olev Sild.
Just vabatahtlike rollile keskendus oma kõnes ka Euroopa Parlamendi saadik, Eesti Komitee juhatuse esimees Tunne Kelam, kes meenutas, kuidas esialgne eufooria asendus segadusega, kui mõisteti, et õieti puuduvad igasugused vahendid eesmärgi saavutamiseks.
Isegi sõnumi levitamine oli keeruline, sest ajakirjandus ning raadio keeldusid kaastööst. «Ainsaks vahendiks olid inimesed, kes olid nõus asutama kodanike komiteesid, olid nõus registreerima inimesi,» kinnitas Kelam, nimetades liikumises osalenuid tõelisteks kangelasteks.
Tunne Kelam oli kriitiline, väites, et EK teema on läbi uurimata ning ühiskonnas teenimatult tagaplaanil: «Me ei hooma siiani, mis asi ta (kodanike komiteede liikumine – toim.) ikka on. Ligi 800 000 inimese algatus on liiga suur, et seda oma tavaaskelduste mättalt tajuda.»
Kelami sõnul oli tegemist rahva tahtega, kes alateadlikult haistis, et aeg on küps. Ühtäkki oldi üle punase terroriga sissesööbinud hirmust ning kinnitati oma allkirjaga, et ei peeta ennast nõukogude alamaks, vaid iseseisva Eesti kodanikeks.
Registreerunud kodanikest 90 protsendi häältega valitud Eesti Kongress ühendas Kelami kinnitusel kogu tollase poliitilise spektri ja omas Eesti kodanike absoluutse enamuse mandaati Eesti iseseisvuse taastamiseks de facto.
President Toomas Hendrik Ilves meenutas, et oli 25 aastat tagasi Estonia saalis, rõõmustades, et oli ühena väliseestlastest saanud selleks viisa. Nimelt ei andnud Nõukogude Liit mitmele EK istungjärgule tulla soovinule selleks luba. Presidendi sõnul kandis EK julguse lippu, seades sihiks olla vaba, austada inimesi ja inimõigusi.
«Rahvas kinnitas, et ei mingit kolmandat vabariiki,» meenutas Ilves toonast seisukohta ja kinnitas, et pärast EKd olid välistatud poolikud lahendused. Taastada Eesti iseseisvus – ei rohkem, ega vähem: «Paljud asjad tundusid ebareaalsed, aga mitte Eesti Vabariik, milles ei kahelnud siin saalis keegi.»

Ühendas kõiki eestlasi
Kontserdi vaheaeg kippus nappima selleks, et kokku saades vanu aegu meenutada. Ajalehe Eesti Kirik nõukogu esimees Jüri Ehasalu rääkis, kuidas 200 000 tiraažiga Maaleht alguses ainsana suurtest ajalehtedest ei blokeerinud teemat, avaldades 1989. aastal Harald Tillemanni artikli kodanike komiteedest.
Kirjatööd oponeeris järgmises artiklis ägedalt Marju Lauristin. Kujunenud poliitilisest olukorrast kirjutas artikli ka Jüri Ehasalu. Muide, kõik autorid hinnati Maalehe laureaatideks, mis näitas auditooriumi suurt huvi selle temaatika vastu.
Pastor, USAst valitud EK saadik Thomas Vaga, kel oli au 1990. aastal EK esimene istungjärk palvega lõpetada, võttis pika sõidu New Yorgist ette, et 25 aasta tagust meenutada. «Loomulikult tulin kohale, et näha oma silmaga ja kuulda oma kõrvaga, kuidas tähistatakse olulist sündmust meie rahva loos,» ütles ta Eesti Kirikule.
Liina Raudvassar

Eesti Kongress
On rahvaalgatuse korras 24.2.–1.3.1990 valitud esinduskogu.
499 hääleõiguslikku liiget ja 43 kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget.
Saadikute hulgas oli ka 24 EELK vaimulikku.
Kogunedes avaistungile 11. märtsil 1990, otsustas taastada Eesti Vabariigi iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel.
Kokku pidas kümme istungjärku.