Kui kaks meest hakkasid Kambjas kirikut taastama

Teeneteristi III järgu ordeni pälvivad tänavu nelipühal kaks Kambja koguduse tegusat ja aktiivset liiget: Ivar Tedrema ja Kalev Laanesaar. Mõlemad on seotud sealse kiriku ja koguduse taastamisega. Neil mõlemal on seljataga ka märkimist vääriv sünnipäev.

Kohtume Kambja vallamajas. Abivallavanem Ivar Tedrema kabineti aknast kirik ei paista, pühakoda jääb vallamaja taha, kooli ja lasteaia vahele. Praegu tundub see 14. sajandil alguse saanud pühakoda, mis 16. ja 18. sajandil on maatasa põletatud, kui kindel kalju, ent jumalateenistusi on igal pühapäeval peetud siin alles viimased 20 aastat. Tänavu möödub 75 aastat sellest, kui kirik sõjatules hävis ja seejärel palju aastaid varemetes seisis.
Kiriku taastamine algas 30 aastat tagasi ja jumalakoda pühitseti 11. juulil 2009.

Noor ja optimistlik
Eesti Põllumajanduse Akadeemia põllumajanduse mehaanikainsenerina lõpetanud Ivar Tedrema oli jõudnud kümmekond aastat töötada, kui määrati 1986 Kambja sovhoosi direktoriks. Tol aastal tuli ka sealsesse kooli uus direktor, Madis Linnamägi, kes pöördus Ivari poole jutuga tähistada Kambjas rahvakoolide asutamise 300. aastapäeva ja jäädvustada koolihariduse algus Eestis kivisse. Üleriiklik tähistamine ei tulnud siis veel kõne allagi.
Mehed leidsid mälestusmärgile sobiva paiga kiriku juures ja tellisid Endel Taniloolt teostuse. Ivar organiseeris, et kiriku ümbrus korda saaks. Kirikumüüridel kasvasid puud ja müüride vahel oli paras mets, kus kohalikud loomi pidasid, meenutab Tedrema.
Järgmise, 1987. aasta 14. juunil avati Kambja kiriku juures Eesti rahvakooli memoriaal ja Pangodi looduskaitsealale jääval Pikksaarel toimus ajalookonverents. Konverentsi lõpus küsis keegi osalejaist, et kõik on tore, aga mis Kambja kirikust saab. Noor sovhoosidirektor tõusis püsti ja lubas pikemalt mõtlemata kiriku taastada. „Tunnetasin, et olen andnud lubaduse, mis tuleb täita,“ sõnab Tedrema tagantjärele.
Kirik ei olnud sovhoosidirektorile võõras: ta oli ristitud Tartu Maarja koguduses ja käinud koos vanaemaga suuremate pühade ajal kirikus. Maarja kogudus leidis siis peavarju Peetri kirikus. Et Kambja kirikut taastada, tuli leida kaasamõtlejaid ja toetajaid. Nii ta käis Rein Ristlaane, Andra Veidemanni ja Jaan Korgi juures – kõik toonased juhid ühes või teises juhtivas ametis.
Tartu rajooni TSN Täitevkomitee esimees Jaan Kork lubas ehitusega toetada, Ivar Tedrema pidi inimesed leidma. Keegi soovitas tal Wunibaldi minna. Sinna Mati Maanase juurde ta sammud seadis. Käis ka peapiiskop Kuno Pajula juures, kes teda imestunult vaatas. Tundus uskumatu, et riigis, kus kõigest on puudus, tahab keegi kirikut taastada. Kohapeal polnud kogudustki.

Vanavanemate mantlipärija
Kui Ivar Tedrema on jutukas, siis Kalev Laanesaar jääb sõnaahtraks. Tulnud korraks aiatöödelt eemale, kibeleb ta koju tagasi. Elanud mõningad aastad Tartus, on ta jäänud endiselt maapoisiks: ta elab 15 kilomeetri kaugusel esivanemate talus Metsavahil Voorepalu külas Kambja kihelkonnas. Aga ühmab, et talu kuulub haldusreformiga Kanepi valda, kuigi esivanemad puhkavad Kambja kabeliaias.
Kunas ta ristitud on, seda peab mamma käest küsima, tema ei mäleta, viskab Kalev nalja. Kambja oli liidetud Nõo kogudusega ja Harald Tammur pidanuks mind ristima, aga saatnud assistendi, teab Kalev.
Kalevit iseloomustab koguduse õpetaja Andrus Mõttus kaaskirjas konsistooriumile: „Kalev isiklikult on korjanud ja toonud kiriku juurde kõik kirikuaias olevad maakivid, on olnud vöörmünder, kellamees, varustaja, ehitaja, orkestrijuht ja juhatuse esimees ligemale 30 aastat.“ Kui öeldakse, et mõni mees teeb suuga suure linna, aga käega ei kärbsepesagi, siis Kalevi puhul kehtib see lause vastupidi.
Üks asi, mida Kalev teeb ja andumusega, on pillipuhumine. Ta on meie üks paremaid metsasarvemängijaid. Umbkaudu 30 aastat on ta töötanud Vanemuise orkestris, aga nüüd, pensionäripõlves mängib edasi puhkpilliorkestris Forte ja Tartu metsasarvekvartetis ning on Kambja pasunakoori dirigent. Ta on Tartu Metsasarveühingu üks asutajaid. Nii ei ole vaba aega, et juttu puhuda, temalgi kerge leida. Laulupeol esitamisele tulevad palad on selged, aga suvel on ees veel mitu esinemist.

Pühendunud
Ivar tunnistab, et Kambjasse tulles arvas ta, et on siin viis aastat. „Jumal on mind oma suunamise all hoidnud,“ ütleb ta. Ja lisab: „Suurema osa ajast olen pühendanud tööle nii majandijuhina kui vallavanemana.“ 1990 ostis ta Ivaste külla talukoha ja pidas punase sõstra istandust. Kui Rõngu Mahl enam marju ei tahtnud, likvideeris istanduse.
Ivar Tedremal on kolm last: kaks poega ja tütar. Ja naeratab, kui ütleb, et lapselapsi on 11. Kuuludes mitmesse organisatsiooni ja olnud 20 aastat Kambja vallavanem, on tunnustatud teda valla teenetemärgiga.
Erinevaid autasusid on tal üksjagu, kõrgeim neist Valgetähe V klassi orden. Kandideerinud valimistel omavalitsusse MTÜ Meie Koduvald liikmena, pooldab ta stabiilset rahvuslikku, peresid toetavat, noori ja eakaid abistavat poliitikat ning tema motoks võiks olla Kambja vanasõna „Kõik om hää, mis hästi tetas“.
12. juunil 1994 oli Ivar Tedrema üks neist, kes Kambja vallamajas oli koguduse ametliku taastamise juures. Praegu on ta nõukogu ja juhatuse liige. Nõukogu liige on ka Kalev Laanesaar, kes ligemale 30 aastat oli juhatuse esimees.
Aastal 2007 kuulutas kirikukogu ta esimese esimehena aasta juhatuseesimeheks. ELK Toetusfond oli ta välja valinud austavale tiitlile kolme kandidaadi seast. Kalevil on kaks tütart ja kaks lapselast.
Rita Puidet

Ivar Tedrema
Sündinud 19. aprillil 1954
Kambja valla abivallavanem

Kalev Laanesaar
Sündinud 9. novembril 1958
Pensionär
Mõlemad kuuluvad praegu Kambja koguduse nõukogusse, Ivar Tedrema on ka juhatuse liige.