Kui karmi käega võib juht olla?

Ühiskondade ja inimkoosluste juhtimised jaotatakse üldjuhul «karmikäelisteks» (autoritaarseteks) ja demokraatlikeks. Demokraatlik juht võtab otsuseid vastu reegli- ja eesmärgipäraselt ning demokraatliku meetodi kohaselt (ette informeerides, kaasates, nõu pidades ja kollektiivselt otsustades – nt hääletusel, kus kõikide hääled on võrdse kaaluga). Autoritaarne juht paneb oma võimu maksma omavoliliselt.
Nädal tagasi leidsin huvitava artikli poliitilise juhtimise uuringutest. Mainisin artiklit kolleegile, kes küsis esimese hooga otsekoheselt ja vahetult: «Tahad kõvakäelist juhti või?» Mõne hetke jooksul püüdsin veel teemat arendada, kuid juttu ei jätkunud kuigi kauaks. Hiljem mõistsin, et on raske rääkida juhtimisest lahus «karmist käest» ning «karmist käest» seoses demokraatiaga.
Ent kuivõrd pehme käega saab – ka demokraatlik – juhtimine üldse olla? Võib-olla me n-ö vabade kodanikena lihtsalt ei taha juhitud olemisest, juhtimisest ega juhtidest kuigi realistlikult mõelda, ehkki tunneme end kõige paremini just olukordades, kus juhtimine ja juhitud olemine hästi toimivad. Me kaldume ilmselt alateadvuslikult uskuma, et ega tänapäeva ühiskonnas enam keegi kedagi kontrolli, juhi ega alluta.
Me ei räägi ju kohvikus sellest, kuidas meil töökohal «allumisega» või mõnel läbitud koolitusel «juhitud olemisega» läheb või kuidas me teostasime end «järgijate» ja «alluvatena». (Sõber soovitab sõbral, kel tööl probleem, töökohta vahetada, kuna mõlemad peavad enesestmõistetavaks, et inimene kontrollib oma saatust ise ega ole oma elu- ja töökohaga seotud valikute tegemisel kellestki teisest kontrollitud.) Et meil pole kombeks endast nii rääkida ja mõelda, ei taha me mõelda ka meid juhtivatest juhtidest kui juhtidest.
4. septembril ilmunud Eesti Üliõpilaslehes kutsus välja­ande peatoimetaja Kristjan Pihl tudengeid üles meenutama loengut, «kus unustasite kogu show’d ammulisui jälgides isegi konspekteerida». Mõelda loengust kui Jan Uuspõllu pooleteisetunnisest ühemehesõust on väga uuenduslik, kuid ma ei kujuta ette, kuidas ja mida omandatakse «niivõrd heade õppejõudude» käe all 32 akadeemilist tundi kestvates algebra- või itaalia keele loengutes.
Ma ei tea ka, mida mõelda tänastest noortest, kui nad – erinevalt oma esivanematest – ilma vaatemänguta ei suuda enam tähele panna, keskenduda ja kuulata. Praeguste noorte esivanematel selliste võimetega probleeme polnud, nad suutsid ka ilma sõuta kaasa mõelda, eristada olulist mitteolulisest ning võtta õppejõu mõtteid lühendatult ja oma sõnadega kokku (ehk konspekteerida).
«Demokraatlik» õpetaja ei ole meelelahutaja, kes sõu kõrval ei õpeta ega nõua, kontrolli ega hinda. Erinevalt autoritaar­sest õpetajast kasutab ta (õpetaja) võimu eesmärgipäraste, ette teada olevate, kõigile ühtmoodi kehtivate (kehtestatud) reeglite kohaselt. Karmikäelisuse puudumine temas oleks õnnistuseks vaid laiskadele ja võimetutele ning tõeliseks nuhtluseks motiveeritutele ja võimekatele. Juhtida võib hästi ja halvasti, kuid «vähem karm» iseenesest ei ole ei parem ega ka demokraatlikum.

 
 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Alar Kilp kaitses 22. augustil Tartu ülikoolis politoloogia erialal doktoritöö «Kiriku võim ühiskonnas, kultuuris ja poliitikas pärast kommunismi».
Õnnitleme lehe kauaaegset kaasautorit ja kolumnisti!