Kui riik võtab vastutuse

Kuidas aidatakse sisserändajatel Soome riigis kanda kinnitada, keel selgeks saada ja leiva lauale toov amet ära õppida, seda käis Eesti Kirik uurimas Salo linnas tegutsevas ametikoolis. Põhjanaabrite mudelist on Eestil õppida, mida peab ühiskond töös pagulastega arvestama.

Salo on tuntud kui endine mobiiltelefonide tootja Nokia kodulinn. Ettevõtte hiilgeaegadel kasvas väike linnake oma elanike ja elukvaliteedi poolest. Skandinaavia Silikon Valley’ks hüütud Salo hingas tänu Nokiale. Pärast firma pankrotti on piirkonnas töötuse määr nüüdseks tõusnud 16%-le ning ootuspäraselt on siin raske töökohta leida.
Seda muret ei kompenseeri sugugi asjaolu, et kinnisvarahindade erakordne madalus teeb korteri või isegi maja ostmise siin võimalikuks ka vähem varakatele. Piirkonda, kus puudub töökoht, pole inimestel huvi ka oma kodu rajada.
Paiga üheks tõmbekeskuseks on erinevaid erialasid õpetav täiskasvanute õppekeskus. Kool, mille ühe osakonna sisuks on hõlbustada Soome sisserändajatel ühiskonda lõimumist. Pagulaste integreerimise osakond on avatud erinevas eas ja eri rahvusliku taustaga õppuritele, pakkudes keeleõpet, kohaliku kultuuri ja olme tutvustust ning kutseõpet, mille tulemusel sisserändaja omandab konkreetse ameti, millega riigis töökoht leida.

Kõik on teretulnud
Kuidas Salo ametikoolis kõik täpsemini on korraldatud, sellest räägib lähemalt Pia Friberg, kes on pagulasprogrammis õppejuhendaja-keeleõpetaja. Pia juhendamisel teeme ekskursiooni majas. Jutukas naine räägib, et on soome filoloogina läbinud kohustusliku eesti keele kursuse. Ülikooliaegsed teadmised kuluvad nüüd marjaks ära, sest oma töös kohtab ta palju eestlasi ja siis on hea, kui natukegi tulijate keelt oskad.
Justkui selle väite kinnituseks kõnnib meile vastu 50ndates aastates mees, keda Pia tutvustab eestlase Margona, kes on koolis uut ametit omandamas. Saan teada, et soomlannast abikaasa kodumaal siiani seafarmis töötanuna jäi ta hiljuti oma teenistusest ilma ja loodab nüüd ühiskonnas rohkem vajatud eriala omandada.
Pia kiidab keskealist meest söakuse eest ja seletab hiljem, et Salo koolis õpetataksegi ameteid, mida ühiskond vajab. Ollakse paindlikud muutma ainekavasid ja erialasid vastavalt tööturu nõudlusele.

Võrdsete õiguste ja võimalustega
«Meie riik on seda meelt, et kõik sisserändajad vajavad sellist programmi,» vastab Pia Friberg küsimusele, kas ka eestlastel, kellel on soome keelt kindlasti lihtsam õppida kui teistest rahvustest inimestel, on vajalik osaleda kooli poolt pakutavas keele- ja kultuuriprogrammis.
«Absoluutselt kõik on teretulnud,» rõhutab ta ikka ja jälle, nimetades sihtrühmi, keda programm haarab: need, kes on abiellunud Soome kodanikuna; kelle lähisugulased on saanud Soome elamisloa; kes tulevad siia õppima; kes tulevad poliitiliste pagulastena jne. «Meie laiem missioon on panna igaüht tundma, et tal on Soomes võrdsed õigused ja võimalused,» kinnitab Pia Friberg.
Ta lisab, et Soome ei abista ümberasujaid lihtsalt, vaid kõik tehakse selleks, et uued asukad suudaksid edaspidi ise oma eluga uuel kodumaal hakkama saada. See aga ei õnnestu kuidagi enne, kui on omandatud soome keel ning tehtud lähitutvust Soome ajalooga ja kultuurilooga.
Soome riik on võtnud kohustuse vastutada sisserändajate eest. Alaealistele antakse kooliharidus, täisealised saavad osaleda integratsiooniprogrammis, kus neile antakse keeleõpet ja karjäärinõustamist, et nad võimalikult kiiresti siseneksid tööturule. Aluseks on seisukoht, et kõik riiki tulnud tuleb registreerida.
«Teadmatus sünnitab ebaturvalisuse,» arvab Pia, täpsustades, et nii põlissoomlaste kui ka sisserändajate seisukohalt. Kui on neid, kellel puudub kindel elukoht ja isikut tõendav dokument, on riigi julgeoleku seisukohalt olukord halb, arvab Pia.

Põhjalasse
Mööda maja pole koos Piaga väga kiiresti võimalik liikuda, sest alailma tuleb talle vastu keegi, kellega paar sõna vahetada. Naine pöördub tulija poole eesnime pidi, on avatud ja rõõmsameelne. Nii embab ta südamlikult tõmmunahkset pikakasvulist meest. Hiljuti Aafrikast Keeniast tulnu on end registreerinud kokanduskursusele.
Metallitöökoja plokis kohtume aga viis aastat tagasi Soome saabunud kurdi päritolu mehega, kes on nõus oma lugu rääkima. Küsimusele, miks ta tuli Soome, saan vastuseks, et kodumaal polnud turvaline. Mees on pagulasaastatega omandanud küllalti hea soome keele. Saan sellega oma vajalikud asjad aetud, annab sisserändaja ise oma keeleoskusele kriitilise hinnangu.
Omavalitsus on aidanud mehel leida ühetoalise korteri. Riigi poolt tuleb toimetulekutoetus, mis tagab võimaluse korralikult ära elada. Ta on tubli ja saab peagi ametipädevust tõendava dokumendi mitmel erialal. Eriti võiks tööturul rakendust leida keevitaja kutsega.
Küsimuse peale, kui hea on Soomes elu võõramaalasena, läheb mehe nägu naerule. «Mulle siin meeldib,» kinnitab ta. Mis eriti, uurin ja saan päris rabava vastuse: «Soome talv meeldib, lumi ja pakane.» Kui küsin, mis ei meeldi, tõsineb mees ja nimetab alkoholi liigtarbimist ning meeste-naiste vahelist liiga familiaarset suhtlemist.
Uurin, kas mees on võõrsil kogenud ka rassiviha. Saan eitava vastuse, kuigi «vahel natuke vaadatakse, et olen võõra välimusega».
Liina Raudvassar   

Pildigalerii: