Kui soovite, siis ma ei jäta teid kunagi enam üksi
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 13. november 2024 Nr 42 /
Millal viimati kogesid hetke, et tähelepanu ei haju ja vaimne huvi püsib pingutuseta? Mulle ei pakkunud möödunud nädalal seda ei Ameerika Ühendriikide uue presidendi valimised ega maksu- ja tolliameti kodulehelt üles otsitud mootorsõidukimaksu kalkulaator, ka mitte uksele koputama jõudnud mardisandid (nemad tõid küll palju rõõmu!).
Või teisiti sõnastades, kas mäletad hetke, mil äsja koos teistega kogetu oli nii puudutav, et tekkis vaikus, mida ei raatsitud pikka aega lõhkuda … kuniks siis peaaegu alati keegi lõpuks ikkagi murdub (kahjuks!) ja hakkab plaksutama. Ja see murdumine on siin kõrvalise tähtsusega, oluline on, mis murdumisele eelneb.
Sellise kogemuse pakkus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis esietendunud teoloogist kirjaniku Meelis Friedenthali näidend „Armastuse klavikord“. Lavastajaks Lembit Peterson ja Theatrum. Uue lavaloo keskmes on huvitava helikeelega Bachi kaasaegne barokkmuusika helilooja, organist, õpetaja, pandimajapidaja David Kellner (1670–1748), kelle surma järgselt Stockholmis tema pärandit jagatakse.
Tartuga seob peategelast eluloofakt, et Kellner veetis olulised kujunemisaastad Tartus: õppis Tartu ülikoolis, abiellus Tartus, samuti oli ta oma kasutütre Regina Schwartzi, hilisema rahvusvaheliselt tuntud poeedi ja helilooja muusikaõpetaja. Kellner on Eestiga seotud ka Põhjasõja kaudu, võideldes pikalt Rootsi vägedes Vene sissetungi vastu.
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluv etendus oli särava dialoogiga, habras ja terviklik. Ta sisaldab armastus(t)e lugu, muusiku ja muusika lugu, leina lugu, pühendumise lugu. Kui vaatama minna, mida soovitan, siis kindlasti leiab tasandeid veel, sõltuvalt vaataja maailmavaatest. Kindlasti saab ka vastuse, miks ringvaatel on täpselt selline pealkiri valitud, nagu ta on.
Kätlin Liimets
