Kuidas kõrvaldada takistusi ja tuua lootust

19.–24. märtsini toimus Berliini lähistel Ühinenud Piibliseltside kirjastajate konverents (UBS Publishers’ Convention) pealkirja all „Eemaldame tõkkeid, toome lootust“.

See viitab, et piibliseltside ülesanne ei ole mitte ainult edastada ajaloolist lugu Piiblist, vaid jagada Jumala sõna. Seekordne kokkusaamine oli juba seitsmes.
Konverentsist võttis osa üle saja piibliseltsi, lisaks veel ka paljud partnerorganisatsioonid üle terve maailma. Kokku oli osalejaid üle 250. Konverentsil käsitleti Piibli tõlkimise, kirjastamise, trükkimise ja levitamisega seotud küsimusi, samuti olid aktuaalseteks teemadeks digilahendused, internet ja sotsiaalmeedia. Edendati ka piibliseltside koostööd ning vaeti ühisprojekte.
Olulist värvi andis konverentsile reformatsiooni 500. aastapäev. Sellega seoses külastasid osavõtjad reformatsioonilinna Wittenbergi ning tutvusid seal Lutheri ja Melanchthoni elu, töö ning olmega.
Ürituse avajumalateenistus oli väga hoogne, karismaatiline ja noortepärane, kui alguslaul Praetoriuselt ja lõpulaul Beethovenilt välja arvata. Lootuse sõnumit jagas tuntud kirjanik ja piiblitõlkija Roland Werner, kes Rm 3:21–31 alusel avas Lutheri elulooliste seikade kaudu nelja sola (gratia, fide, Christus, scriptura) tekkelugu, lisades siia oma põnevaid usukinnituslikke kogemusi.
Avapalve pidas UBSi president dr Robert Cunville, tervitustele andsid värvi saksa džässmuusikud, kes muude palade seas esitasid ka oma visiooni koraalist „Üks kindel linn ja varjupaik“. Seejärel esines miim Carlos Martinez, kes muide on ka Tallinnas etendusi andnud. Tema esitas oma vaimuka tõlgenduse maailma loomisest kuni pattulangemiseni ning Noa laeva ehitamisest.
Igapäevased tööistungid algasid palve ja ülistusega, eredamalt on siin meeles UBSi presidendi kujundlik näide tlingitikeelsest piiblitõlkest, kus lambaid ei tunta ning seetõttu on 23. psalm kirjutatud siku vaatepunktist, kelle karjane paneb mäeküljele lebama ja saadab ookeani äärde.
Konverentsi enda temaatilistest märksõnadest sobib välja tuua andmekaeve ja -töötluse küsimused ning muidugi Facebooki, seda siis Piibli ja selle sõnumi levitamise kontekstis. Mitmed piibliseltsid on alustanud Piibli ja selle osade digiversioonide tootmist, praegu on katsetamisel Markuse evangeeliumi digiversioon, kus telefoniäpp trükiteksti ära tunneb ning vastava kirjakoha juurde kõikvõimalikke lisateemasid ja kommentaare pakub.
Üldiselt piibel müüb. Seda on küll kujundatud-vormitud eri sihtrühmadele suupäraseks: on meeste-, naiste-, laste-, noorte- ja perepiibleid, akadeemilisi väljaandeid ning koomikseid. Omapärane oli Brasiilia Piibliseltsi kirjastatud jutlustaja piibel, kus piibliteksti kõrvale oli paigutatud ligi tuhande jutluse konspektid. Vastav versioon pidi populaarne olema, kuid see ei ole mõeldud mitte laiskadele pastoritele, vaid paari klassi haridusega mägi- ja džunglikülade jutlustajatele, kes ise pühapäeva hommikul ilma sellise abita oma jutlusega kraavi kisuksid.
Piiblilood on olulised ning nende lugemine muudab lugejat. Konverentsil esinenud sisuturundajad soovitavad veebis turundada tõsielulugusid mahuga 800 sõna, vähemalt 500 peaks olema alumine piir. Lihtne piiblitekst üksinda veebis ei ärata huvi, rahvas pidi tahtma inimestega juhtunud lugusid, seda käisid meile soovitamas rahvusvahelise haardega IT- ja turundusfirmade direktorid. Tuleb müüa sisu, aidata inimesi nende vajadustes, mitte lihtsalt hüüda, et olen suur ja mul on hea toode.
Kirjastamisest-turundamisest põnevam tundus piiblitõlketöö ja sellega seonduvad väljakutsed. Mõnikord on kirikud just uute tõlgete vastu. Näiteks on probleemiks koptikeelne tõlge, millest enam keegi suurt aru ei saa, kuid seda enam seda pühaks peetakse ning iga uuendus tundub lausa saatanast. Sarnane periood oli ka Eestis 19. sajandi alguses ning õnneks on enamiku kirikute puhul maailmas möödanik.
Arutelu teemaks oli ka piiblitõlkija elu ja töö. Agraarühiskondades tehakse tööd põllul, mitte kuskil kabinetis, kus tõlkija külarahva arvates magamas käib ja kiriku raha raiskab. Tihti ei ole ka kohalikud kirikud eriti sõbralikud mingi vähemuskeelse tõlkeprojekti osas ning seda abistavad pastorid saavad ülemustelt vett ja vilet. Projekti lõpuks on mõni tõlkija nii ära tõrvatud, et ta ei saa enam pastorina jätkata.
Tõlkijad tõid oma tööst ka huvitavaid näiteid. Aafrika piiblitõlkijad Nigeerias on hädas sellega, et otsene kõne mõningates igbo hõimukeeltes puudub. Seetõttu ei saa tõlkida Jh 14: 6 Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu“. Kui üks tõlkija oma proovitõlke ette luges, sai külarahvas imestada, mida kõike Jeesus nende küla tõlkija kohta oli öelnud.
Põhja-Argentiina indiaani keeltesse tõlkimisel tekitab probleeme kõneleja asendi ebaselgus, näiteks salmilõigu Aabraham ütles tõlkimisel. Kas ta ütles seda pikali, püsti või istuli olles, kaugel või lähedal? Piibel tihti mingeid konkreetseid vihjeid ei anna, aga vastav afiks tuleb tegusõnale lisada. Ka meie hõimukeeltest meenub sarnane juhtum: udmurdi keeles on kasutusel kaks erinevat meie-sõna, ühel juhul meie sinuga koos, teisel juhul meie ilma sinuta. Õnneks siin saadi piiblitõlkimisel abi teistest sama nähtust sisaldavatest keeltest, kus vastav probleem oli juba lahendatud.
Lisaks üldharivatele ja näitlikele ettekannetele toimus konverentsil ka mitmeid praktilisi töökoosolekuid ja kohtumisi. Kristlike materjalide osas pagulaste jaoks saime kokkuleppele inglis- ja araabiakeelse kristlikke piiblitekste sisaldava brošüüri levitamiseks Eestis. Samuti tekkis mitmeid kontakte ja koostööalgatusi, aga neist võiks lähemalt rääkida ehk tulevikus.
Jaan Bärenson
Mart Rannut