Kuidas kütta kirikuid?
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Uudised / Number: 9. veebruar 2011 Nr 7 /
Kogudused on leidnud pühakodade kütmiseks ja seal ka külmal talvel toimetulekuks erinevaid lahendusi.
Tänapäevaste mugavustega harjunud inimene ei taha külmetada ja kirikurahvas kolib talveks sageli mõnesse köetavamasse paika.
Puud kirikumetsast ja kolm päeva kütmist
Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting kõneleb, et praegu saavad nad kiriku metsast vajalikud puud, mida abilised lõhuvad ja riita aitavad panna. Kirikut köetakse juba kolm päeva ette ja lisaks pannakse puhur, mis õhu liikuma paneb. «Uuest aastast läheme väiksemasse ruumi vennastekoguduse palvemajas, sinna mahub kuni viiskümmend inimest ning selle kütmiseks ei kulu nii palju aega ja puid.»
Aasta küttekuludeks võib arvestada ligikaudu 1086 eurot, sealhulgas on ka kantselei küte ja töömehe palk. Lasting lisab juurde, et kütmine kiriku inventarile suurt kahju pole tekitanud. «Meil on siin küll niiskuse probleem, altarimaal on seetõttu kannatada saanud. Aga ekspertiisi kinnitusel on olnud põhihäda liig suured puud, mis tihedalt ümber kiriku kasvasid. Hulk puid ja põõsaid sai maha võetud, loodame, et olukord paraneb.»
Kolitakse ka Suure-Jaani koguduses, kus talvel ollakse köetavas käärkambris. «Ma ise imestan selle üle, et meie uus kontsertklaver talvedele nii hästi vastu peab,» arutleb õpetaja Kristi Sääsk.
«Paar esimest talve läks ta hirmus häälest ära, aga nüüd paistab kohanenud olevat. Puudest ma suurt rohkemat ei tea, need saame kirikumetsast ja nende olemasolu eest hoolitseb kirikumees. Talvel pean ma arvestama ka sellega, et mõned inimesed käivad külmal ajal siit linna, Viljandisse, kirikusse.»
Tsentraalküte on liiga kallis
«Paistab nii, et kõige kulukam on kirikul jääda tsentraalkütte peale, kaugküttesüsteemi» tõdeb Põltsamaa koguduse vaimulik Markus Haamer, kes on õpetajaks kirikus, kuhu puudega köetav aurukatel paigutati koos torustikuga juba 1950ndate lõpul. 2004. aastal vahetati katel ja väike osa torustikust välja, nüüd saab kütta nii puude kui õliga.
«Eks oluliseks küsimuseks on ühtlane temperatuur, nädala sees hoiame seda 4–5 °C peal ja teenistuseks tõstame. Kui külmal talvel liiga soojaks kütsime, läksid ka rõdupostides praod suuremaks, hoiame neil ikka silma peal,» räägib Haamer. Kaks aastat tagasi läks ka käärkamber oma katlale, siiani köeti ahjudega.
Põltsamaal tuleb kütet osta, mõnikord on suur abi ka puude annetusest. «Aga ma usun, et sooja kiriku puhul kütteks aastas alla kuue ja poole tuhande euro – see on siiski kindlam ja parem variant kui tsentraalküte.»
Temperatuuri tõstmiseks kirikus on hulk variante: gaasisoojendid, elektrikolded istumise all, puhurid. Üks abivahend on olnud ka bullerjan-ahi, mida on suhteliselt lihtne paigaldada, kuid mida pääste- ja muinsuskaitseamet hea meelega kirikuruumis ei näeks.
Kas kütta kirikuid või ilma?
«Kirikute põhiprobleem on tegelikult ju soojakaod võlvidepealselt, see on enam kui 50%,» räägib Jõelähtme koguduse vaimulik Margus Kirja. Jõelähtme kiriku kütmine leidis tänuväärse ja tänapäevase lahenduse 2002. aastal, kui mindi üle maaküttele, mis soojendab kiriku põrandat.
«Selle ettevõtmise hinda ma tegelikult ei tea, pumba saime annetusena, lisaks veel kilomeetri jagu toru kiriku külje all, kirikualune toru maksis 100 000 krooni. Kõik suuremad tööd tegime talgute korras.» Suur väljaminek on ennast väikeste kulude näol aga ära tasumas – detsembris läks kirikul kütte ja elektri peale kokku umbes 173 eurot.
«Praegu on meil võlvide peal ruum, kuhu saame kunstinäitusi üles panna. Aga ilmselt võtame ette piikide murdmise muinsuskaitsega, selleks et võlvide pealne soojustada,» lisab vaimulik.
Kolmel korral on Eesti riik müünud oma CO2 saastekvoote, kultuuriministeeriumist saadetud kiri, mille alusel võiks küsida nende müügist saadavast rahast osa ka kirikute soojustamiseks, vajas paari päevaga ülikiiret tööd ja reageerimist. Reageerida jõudis 16 kogudust, mõne neist lisas nimekirja ministeerium. Keegi toetust ei saanud.
Töö kirikute kütmise ja soojustamisega peab jätkuma ning iga kogudus peaks leidma võimalikult sobiva lahenduse. Teemaga seoses on kirjutatud ka kaks magistritööd – üks Tallinna tehnikaülikoolis ning teine Eesti maaülikoolis.
Külm ei ole kindlasti põhjus, miks kirikusse tulemata jätta.
Mari Paenurm