Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?

Helene ja Joona Toivanen on veel tartlased, aga lähevad misjonäridena tööle Myanmari. 28. aprillil peab Joona viimase jumalateenistuse Maarja koguduses, mille õpetaja ta on 2012. aastast.

Misjonitöö on kutsumus, millel pole alati inimlikust vaatepunktist ratsionaalset seletust, on kogenud Helene ja Joona Toivanen, Soome luterliku evangeeliumiühingu (SLEY) misjonärid Eestis. Miks muidu peaks loobuma mugavast elust, perekonna ja sõprade ringist ning kolima võõra keele ja kultuuri keskele?! Järgmiseks kolmeaastaseks tööperioodiks on nad kutsutud Kagu-Aasiasse, teenima Myanmari üht neljast väikesest luterlikust kirikust. Sellest kutsumusest ning Helene ja Joona lähitulevikust vestlesime nende kaunis kodus Toomemäe nõlval Tartus.

Igaühte kutsutakse teenima
Helene jaoks on mineku põhjendus selge, kuigi mõte nii kaugele kolida veidi hirmutaski. Paulus kuulutab oma kirjas roomlastele, et „igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse“. Sellele järgneb aga loogiline küsimus: „Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud?“ (Rm 10:13–15)
„Kristus on kutsunud meid kõiki olema osa Jumala misjonist,“ usub Helene ning rõhutab, et selles plaanis on vajalikud nii kuulutajad kui läkitajad. „Igat inimest kutsub Jumal erinevalt. Misjon ei tähenda üksnes kaugele maale uskmatu rahva sekka minekut, vaid see on iga kristlase kutsumus elada usku tõeks ligimest armastades. Võimalus sõnadega evangeeliumi kuulutada avaneb pigem harva. Armastuse tegudega kuulutamine on palju sagedasem,“ mõtiskleb ta.
Seitse aastat Tartu Maarja kogudust teeninud Joona ütleb, et talle on misjonäride lapsena teises kultuuris elamine pigem loomulik. Noorena elas ta neli aastat Aafrikas, kus teenisid tema vanemad, ning 14 aastat Eestis elanuna tunneb, et enam ei sobitu ta ka Soome kultuuri.
Joona hindab kodumaa juurte tundest rohkem kahte asja: „Elukohast tähtsam on see, et olen koos Helenega, keda armastan. Teiseks loob Kristuse kirikusse kuulumine igas paigas kodus olemise tunde. Minek Myanmari ei ole hüpe tundmatusse,“ kinnitab Joona. „Lisaks oleme mõlemad valmis reisima ja tutvuma uute kultuuridega,“ lisab ta.

Usuvabaduse piiramise kiuste
Möödunud aasta novembris veetsid Toivanenid kaks nädalat oma tulevase kodulinna Yangoni ning sealse kiriku juhtkonna ja liikmetega tutvudes. Külastati ka Põhja-Myanmaris asuvaid teisi kogudusi. Kümmekond aastat tagasi rajatud ja ametlikult kaheksa kogudusega Myanmari luterlik kirik on oma tuhatkonna liikmega palju väiksem kui luterlik kirik Eestis.
Pooleteise aasta eest on kirikus alustanud tegevust teoloogiline instituut, mille eesmärk on koolitada kirikule töötegijaid ja tutvustada huvilistele lähemalt kristlikku õpetust. Instituudis õpetamine saab Helene ja Joona põhitööks, kui esimene aasta keeleõpinguid läbi on. „Veel kuulub meie töökohustuste hulka seminaride korraldamine kiriku vabatahtlikele nii Yangonis kui Myanmari põhjaosas kiriku teistes kogudustes,“ avab Joona tulevast töökuvandit.
Suurim osa Myanmari elanikkonnast määratleb end budistina, mis on linnapildis ka selgelt esil. „Väikesed ja suuremad budistlikud pühakojad ning Buddha kujud on nähtavad kõikjal. Tänavatel kõnnib palju munkasid, kellesse suhtutakse suure austusega. Näiteks on neil järjekorras alati eesõigus kõigist mööda minna, ka poes,“ jutustab Helene.
Samas on endises pealinnas, vilkas kaubanduslinnas ja kultuurikeskuses Yangonis näha suurt religioosset mitmekesisust. „Hinduistlikud ja budistlikud templid, Hiina usundite pühakojad ning mošeed paiknevad kohati lausa kõrvuti ning tundub, et üksteisega ollakse harjunud. Linnapildis on ka paar suuremat anglikaani kirikut, mis on meenutus kunagisest Briti võimu valitsemisest. Praegu aga uusi kirikuid ehitada ei tohi. Näiteks koguneb Yangoni luterlik kogudus ühes suuremas korteris, mis on kujundatud kirikuks,“ jutustavad Toivanenid.
Myanmar on 2017. aasta andmete põhjal kümne maa hulgas, kus usuvabadus on kõige piiratum. Kristlaste otsesest tagakiusamisest nad ei kuulnud, kuid tugevalt budistlikul maal peetakse budismi kohati võrdseks rahvusliku kuuluvusega.
„Budismist pöördunutele heidetakse ette, et nad on reetnud oma rahvuse. Kristlus on levinud teatud hõimude hulgas, kuid visiooni laienemiseks ei ole,“ avab Joona tulevase misjonipõllu väljakutseid. Konteksti tajumine on väga oluline, kinnitavad mõlemad. „Me ei suuda õpetada, kui me ei tunne kultuuri. Meie ise peame olema selle kultuuri ja nende inimeste õpilased, selleks et me saaksime oma õpetust jagada,“ sõnab Joona kokkuvõtteks.

Kogu kiriku misjonärid
Kuigi Helene ja Joona on ametlikult Soome misjonärid, ei katke nende sidemed Eestiga. EELK ja Soome luterliku kiriku vahelise kokkuleppe alusel saavad Toivanenidest ka EELK välismisjonärid. See on oluline samm EELK-le, sest kodumaalt misjonäride läkitamine on kiriku küpsuse tunnus, mis näitab valmidust teenida rahvaid, kes Kristusest kuulnud ei ole.
Helene ja Joona läkitatakse välismisjonitööle Tartu Maarja kogudusemajas 28. aprillil kell 12 algaval jumalateenistusel, kus teenib piiskop Joel Luhamets. See on Joona viimane jumalateenistus koguduse vaimulikuna. Kogudus jääb minejate eest palvetama ja teelolijaid tagasi ootama.

Kuulutajad vajavad läkitajaid
Eelolev suvi kulub sellele, et külastada Soome kogudusi ning tutvustada ennast ja misjonitööd Myanmaris. „Misjonitööd ei saa teha ilma toetajateta, ilma läkitajateta,“ pöördub Helene tagasi Pauluse mõtte juurde läkitajatest ja kuulutajatest. Kutse minna tuleb algselt Jumalalt, kuid väga oluline on ka läkitajate roll, kes on Jumala kaasosalised oma eestpalvetega, kuid toetavad võimalusel ka rahalise panusega.
Kes soovib Myanmaris tehtavat tööd toetada, saab seda teha EELK Misjonikeskuse välismisjoni töö konto EE292200221071313929 kaudu.
Toivanenide tegemistega ning palvesoovidega saab end kursis hoida EELK Misjonikeskuse kodulehe kaudu alates nende minekust käesoleva aasta sügisel. Kes soovib liituda nende sõbraringiga ning saada sõbrakirju Myanmarist oma e-postkasti, andku julgesti oma soovist teada otse Helenele aadressil helene.toivanen@eelk.ee.
Rita Puidet

Myanmari Liidu Vabariik
Pealinn Naypyidaw
Rahvaarv üle 51 miljoni
Riigikeel birma keel
Rahvastikust 90% on budistid, umbes 4% on kristlasi.