Kuidas on läinud inimese seltsi igatsevatel maarjakaskedel?
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Elu ja Inimesed, Kogudus / Number: 10. september 2025 Nr 32 /
Nagu inimestel, on ka puudel oma saatus. Looduhoiukuul on paslik pilk pöörata kirikuaedadesse, kus kümme aastat tagasi pandi seitsme koguduse juures mulda Maarjakase Seltsi kingitud maarjakase istikud.
13. augustil avaldas Eesti Kirik Maarjakase Seltsi esimehe professor Ivar Sibula artikli „Maarjakased Maarjamaal: kümne aasta lugu usust, puudest ja püsivusest“. See ülimalt tore kirjutis tekitas huvi, kas maarjakased läksid kasvama, kuidas on nende saatus kulgenud.
Seda enam, et Ivar Sibul jagas artiklis, et kingitud maarjakased „polnud lihtsalt noored haljastustaimed, vaid sümboolsed sillad inimese, looduse ja vaimse pärandi vahel. Iga istutatud maarjakask tähistas usaldust, hoolimist ja lootust“. Puud kingiti kogudustele 2015. aastal, mil tähistasime Maarjamaa 800 aasta juubelit.
Milline puu on maarjakask? Veidi võis usutletavatelt kuulda kurtmist, et nad on vähe kasvanud. Ent see ongi maarjakase eripära. Aeglasekasvuline ja valgust armastav maarjakask ehk karjala kask on kasvukuju poolest tavaliselt õunapuu taoline, madal, laia võra ja jässaka tüvega puu või mitmeharuline põõsas, mille tüvel ja okstel esinevad sõlmjad paksendid ja puhetised. Tema puit on nii väärtuslik, et seda ostetakse kilohinnaga.
