Kuidas rääkida rahvaga?

Poliitikutele heidetakse ette, et nad ei räägi rahvaga nii, nagu asjad on. Ent kas rahvaga üldse peaks rääkima nii, et rahvas mõistaks asju samamoodi nagu eliit? Kui mõni kuu tagasi korraldas ISIS rünnakud Pariisis, ütlesid poliitilised juhid kui ühest suust, et see oli samaaegselt rünnak ka USA ja Eesti vastu.
Nii öeldes ei viidatud otseselt NATO artikkel 5-le, mille kohaselt siis, kui rünnatakse üht NATO liikmesriiki, asuvad rünnatu kaitsele kõik liikmesriigid, sest sellise loogika järgi rünnakud Pariisis ei olnud näiteks rünnak Soome vastu, kes ei ole NATOs. Otseselt ei viidatud ka ELi liikmelisusest tulenevale solidaarsusele, sest nii mõeldes ei laienenud Pariisi rünnak Norrale ja USA-le.
Rahvale aga öeldi, et Pariisi näol rünnati meid kõiki. Võib-olla rahvas vajas, et poliitilised juhid edastaksid neile sõnumi ühesuunaliselt (sellega ei tahetudki algatada vastastikust mõttevahetust), lihtsustatult ja loosunglikult sõnumi, mis aitaks neil juhtunuga toime tulla? Kui nii, kas siis eliit peabki just nii rahvaga suhtlema?
Suuremat hulka rahvast kõnetades kasutas Jeesus tähendamissõnu ja võrdkujusid. Tänapäeval nimetatakse sedalaadi kõnet allegooriaks, aforismiks ja mõistukõneks või poliitilises suhtluses ka manipulatsiooniks, propagandaks või populismiks. Jeesus võis päev otsa õpetada rahvast, rääkides tähendamissõna külvajast, rikkast, kel on raske taevariiki pääseda, või sellest, et õnnis on olla, kui «inimesed teid vihkavad» (Lk 6:22).
Rahvas kuulas Jeesuse ära ning läks oma kodudesse laiali, ilma et loengute lõpus või vahepeal oleks olnud küsimuste ja vastuste vooru. Ehk oli rahvas kui «algajate grupp», kellega interaktiivset õpet ei saanud teha õppijate väheste algteadmiste tõttu, võib-olla oli neid õppetunnis liiga palju, aga vahest nendega ei pidanudki teistmoodi rääkima.
Jüngrite kui «edasijõudnute» väiksemas ringis viis Jeesus läbi ka interaktiivset õppijakeskset õpet. Tema loodud õppekeskkonnas oli loomulik, et jüngrid väljendasid nii mõtteid kui küsimusi, mis Jeesust kuulates olid tekkinud. Evangeeliumides on korduvalt öeldud, et sellest, mida Jeesus rahvale tähendamissõnadega õpetas, ei saanud isegi jüngrid suurt midagi aru enne, kui Jeesus neile selle omavahel olles pikemalt lahti oli seletanud.
Seega rääkis Jeesus rahvaga teistmoodi kui lähemate jüngritega. Jüngritele andis tähendamissõnad koos seletusega, rahvale ilma selgitusteta. Võib-olla rahvas ei pidanudki aru saama, vaid lihtsalt uskuma.
Rohkem küll Platoni ja Aristotelese filosoofiast inspireerituna kirjutas keskaja filosoof Alfarabi (870–950) islami kultuurikontekstis, et valitseja peaks rääkima mõistuspäraselt (ja dialoogiliselt) nende vähestega, kes ühiskondlikus püramiidis on talle lähemal, ent rahvaga peaks ta kõnelema usu keeles kui prohvet.
Seejuures pidas Alfarabi loomulikuks, et mõistuspäraselt saab valitseja suhelda maailmas ka kõigi teiste valitsejate (ja ühiskondlike eliitidega), sõltumata religioonist ja kultuurist, sest mõistus on inimestel (loe: ühiskondlikel eliitidel) kõigil ühetaoline. Nii mõeldes saab järeldada, et eliit saab omavahel rääkida mõistuspäraselt nii ühiskondade sees kui vahel, ent iga eliit suhtleb rahvaga teistmoodi kui isekeskis.
Rahvast on õpetatud uskuma, et me oleme sallivad inimesed sallivas ühiskonnas. Mõistuspäraselt mõeldes aga tundub loogiline, et sallivusel on alati piirid. Meil ei ole keelelist sallivust, mille kohaselt saaks poest osta või haiglast teenust mistahes keelt rääkides. Ka seksuaalkäitumise vabadusel on piirid (kusagil pole legaliseeritud enam kui kahe isiku vaheline samasooliste kooselu ning sallimatus pedofiilia vastu on meil endiselt ühiskondlikult jagatud, moraalselt õigustatud ja legaalselt lubatud).
Loomupärasest ja õigustatud sallimatusest rääkimine ajab aga mind segadusse, juhul kui ma «ei ole harjunud nii mõtlema», kui minuga on räägitud «mustvalgelt» ning kui minutaolised on harjunud samamoodi ka üksteisega rääkima.
Kas õpetaja peaks püüdma päästa rahvast vaimupimedusest ja õpetama kõiki ühtmoodi? Õpetama rahvast teistmoodi kui eliiti? Või leidma üles need üksikud rahva seast, kes jõuaksid ise eliidi sekka?
Jeesus valis rahva seast välja 12 jüngrit, kes temaga dialoogis olles uskusid ja said ka aru. Rahvale, kes tõenäoliselt polnud harjunud arusaamist isegi otsima, rääkis Jeesus nii palju, kui rahvas kuulda suutis, ning «ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile» (Mk 4:34).
Kas rahvas peabki teadma, et kõigil on tänapäeval parem, kuna töö pole enam kohustus nagu nõukogude ajal, et kõigil on võrdsed võimalused ning igaüks võib jõuda kuhu iganes, kui on vaid töökas ja kohusetundlik, ning sellest, et kuidas need tähendamissõnad mõistuspäraselt vaadates paistavad, räägitakse vaid kitsamas ringis?

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist