Külaskäigust Inglismaale

8.–14. septembrini külastasin Inglismaal EELK diasporaapiirkonda. 

10. septembril kohtusin Eesti suursaadiku Viljar Lubiga, et kõnelda eestlaste kogukonna elust. 12. septembril külastasin meie anglikaani sõpruskogudust Tunbridge Wellsis. 13. septembril toimus Suurbritannia Luterliku Nõukogu esinduses kohtumine, kus andsin ülevaate EELK osast Luterlikus Maailmaliidus ning olukorrast EELK diasporaatöös.

Eestis on tekitanud küsimusi minu osalemine 11. septembril Londoni St. Mary-at-Hilli kirikus toimunud jumalateenistusel, kus minu hea sõber, EELK liige, EELK meedia- ja kirjastuskomisjoni liige ja EELK Usuteaduse Instituudis hariduse saanud Meelis Süld ordineeriti preestriks. Ordinatsiooni toimetas Luterliku Kiriku Suurbritannias (LKSB) piiskop Tor Berger Jørgensen. LKSB näol on tegemist väikese rahvusvahelise kirikuga (1500 liiget), kellega EELK on osaduses nii Luterliku Maailmaliidu kui ka Porvoo osaduse kaudu. 

Jumalateenistus toimus üldise missakorra kohaselt. Ordinatsioonil assisteerisid piiskop Tor Berger Jørgenseni tema eelkäijad emeriitpiiskop Martin Lind ja emeriitpiiskop Walter Jagucki ning kohaliku koguduse pastorid. Inglise luterliku kiriku traditsiooni kohaselt üldpreesterluse põhimõtet järgides osalesid jumalateenistusel aktiivselt nii ilmikud kui vaimulikud. Teenistuse üheks osaks oli vaimulike ja ilmikute ühine palve, millest võtsin koos teistega osa ka mina. EELK ei toimetanud ordineerimist. Juhin tähelepanu tõsiasjale, et Inglise luterlikul kirikul on omad traditsioonid, mis erinevad kohati meie traditsioonidest. Näiteks juba nimetatud ühispalve, mis ei ole ordinatsiooni talitus. 

Oma elus ja teenimises lähtun sellest, mis on kirjas minu vapil: „Deus caritas est“ (Jumal on armastus). Igal päeval, igal missal tunnistan Jumalale: „Mina, vaene patune inimene …“ Ma ei soovi ega saa öelda: „Sina, vaene patune inimene …“ Usun, et Jumal armastab kõiki inimesi ja seepärast palvetan kõigi inimeste eest, ka nende eest, kes on saanud kutse olla evangeeliumi kuulutajad. Kui kutsumuse järgimine ei ole võimalik oma kodumaal, siis saab Jumalat teenida teistes paikades. Paljud on pidanud oma kodumaalt erinevatel põhjustel lahkuma, näiteks selleks, et ellu või iseendaks jääda; selleks, et tööd leida või kutsumust järgida. Mind kurvastab ja mul on väga kahju, et minu kohalolek jumalateenistusel Londonis on tekitanud segadust ja küsimusi. Loodan südamest, et eelöeldu aitab olukorda selgust tuua. Kinnitan, et järgin EELK õiguskorda, põhikirja ja kirikuseadustikku. Samas tõden kurbusega, et ajad on muutunud – asjatundmatust, vihkamist ja hukkamõistu on meie elus rohkem kui 46 aastat tagasi, mil mind ordineeriti õpetajaks. Kas me ikka anname enestele aru, et ükskord tuleb meil anda Jumalale aru igast sõnast, mida oleme öelnud? Kirik ei ela mitte vihkamisest, vaid armastusest. Minu soov ja palve on hoida osadust ja ühtsust ka siis, kui oleme mingites küsimustes teistsugusel seisukohal kui meie partnerkirikud. Püha Peetrus kirjutab: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad“ (1Pt 4:10).

Tiit Salumäe, 

piiskop