Kuldse kodukotuse radadelt jumalariigi töötegijaks

Rõuge kihelkonnas Nursil sündis 18. novembril sada aastat tagasi Elmar Pähn, kellest sai jumalariigi ustav töötegija enam kui poolesajaks aastaks. 54 aastat oli ustavalt tema kõrval abikaasa Aino.
23. novembri 2005. aasta Eesti Kirikus avaldasime Elmar Pähna eluloo, mille on kirja pannud tema lesk Aino Pähn. Nüüdki oli koos poja Hillariga Põlvamaal Pranglil elav 93aastane vanaproua lahkelt nõus jagama mälestuskilde enda ja abikaasa elust.
Aino Wilhelmine (neiuna Küüts) laulatati Elmar Pähnaga 24. juulil 1937. aastal, proua Aino oli toona vaid 22aastane. Abikaasa Elmar oli kaks aastat varem ordineeritud kirikuõpetajaks ja töötanud aasta Urvaste koguduses.
Ühe jumala teenija
Tutvunud olid nad Tartus Elmari õpingute ajal usuteaduskonnas. Aino isa Jaan Küüts oli köster ja linnamisjonär ning Elmar käinud vahel isa Jaani jutlusi kuulamas. Nii tudengipoiss ja koolitüdruk tuttavaks saidki. Aino Pähn meenutab veel, et piiskop Hugo B. Rahamägi olla noorele Elmar Pähnale soovitanud, et ära oma kogudusest naist võta, sest see võib koguduseliikmete vahel pingeid tekitada.
Praegu meenutab Aino Pähn, et enne abikaasa Elmarit teenis Urvaste kogudust õpetaja Jaak Valk (1867–1952, Urvastes 1921–1936), kes oli agar karjakasvataja. Elmar Pähn aga öelnud, et tema kahte jumalat teenida ei saa, ja loobunud põllumajanduslikust tegevusest, kuigi pärines ise taluperest.
Aino Pähn meenutab, kuidas nad koos abikaasaga sõitsid jalgratastega taluperedesse inimesi kiriku juurde kutsuma. Elmar Pähn kuulutas ka täiskasvanutele välja leeri ja kogudus kasvas. Pühapäeviti oli kirik alati rahvast täis. Aino kohuseks sai pühapäevakoolis lapsi õpetada ja kirikus orelit mängida, kuigi ta oli vaid laulmist ja klaverimängu õppinud.
Koos leerilastega istutati Urvaste kiriku peaukse lähedale president Konstantin Pätsi auks tamm ja kiriku juurest surnuaiani pärnaallee presidendiks kandideerinud Jaan Tõnissoni auks, kellest Elmar Pähn eriliselt lugu pidas. Kahjuks on pärnad hiljem maa seest välja kistud.
Esikohal inimeste heaolu
Augustis 1944 algas põgenikupõli, pikale teekonnale võeti Urvastest kaasa armulauariistad, et need valedesse kätesse ei satuks. Esimesed viis aastat möödusid Saksamaal erinevates põgenikelaagrites, kus Elmar kogus toidukraami, seda, mida raskel ajal õnnestus saada, eesti sõduritele vangilaagritesse viimiseks. Õpetaja Pähn oli veendunud, et kui eesti sõjamehed ei oleks pealetungivat rinnet kinni pidanud, oleksid nad Siberis olnud.
Jõuludeks 1950 jõudis Saksamaal viieliikmeliseks kasvanud pere Ameerikasse. Elmar ja Aino Pähnal oli kolm last: tütred Hele-Malle (1938) ja Anne (1946) ning poeg Hillar (1942), lastest vanim on kutsutud isakoju. Vanaproua ütleb, et vanem tütar oli suur rahvuslane ja avaldas isamaalisest vaimust kantud luulekogu «Armastus ei iial kustu», üks luuletustest on ka viisistatud. Tütar Anne elab Chicagos.
Nüüdseks juba kümmekond aastat taas kodumaal elav Aino Pähn ütleb, et Ameerikas oli pere suurimaks probleemiks see, et nad ei suhelnud ameeriklastega. Selleks oli igatsus Eesti järele liiga suur. Ja ikka olid eesti inimesed esikohal, nende heakäekäik ja mured. Aino ja Elmari lapselapselapsedki räägivad eesti keelt ja käivad suvel Pranglis külas. Ka tahavad tütretütre üheksa- ja viieaastane poeg esivanemate maale päriseks jääda.
Aino ütleb, et abikaasa Elmar oli liiga hea südamega. Ta tundis kõiki koguduseliikmeid, käis kaugel peaaegu sõiduraha saamata matustel, viis inimesi tasu küsimata haiglasse jne. Tema südames oli alati kodumaa ja kõigeväeline Jumal.
1989. aastal õnnestus diplomaatilise passiga Torontosse, kus Aino ja Elmar Pähn tookord elasid, sõita õpetaja Villu Jürjol. Aset leidis toonase Urvaste koguduse ja enne sõda ning rasketel sõja-aastatel kogudust teeninud õpetaja kohtumine. Veidi hiljem käisid kodumaal Elmar ja Aino Pähn ning Urvastes sai juba vana õpetaja nooremale kalli kirikuvara pidulikult üle anda.
Villu Jürjo ütleb kahte kohtumist meenutades, et talle on südamesse jäänud just õpetaja Pähna pühendumus eesti rahva ja kiriku teenimisele. «Elmar ja Aino Pähn jätsid ääretult lihtsate inimeste mulje. Nad on need, kes teadsid, et nende juured on Eestimaa mullas,» ütleb Jürjo.
1990 ilmus Torontos Udo Petersoo ja Elmar Pähna väljaandel jutlusekogu «Kristus on maailma valgus», kus Pähn kirjutas: «Pühendan selle jutluste kogu tänuks Jumalale, kes mind on kutsunud minu lapsepõlve unistuste maalt jumalariigi töötegijaks ja kes minu ja mu abikaasa on päästnud «orjusekojast» ning hiljem saatnud ja hoidnud meid oma imelise armuga.»
Oma unistustemaale Eestisse Elmar Pähn kahjuks enam ei jõudnud, tema eluküünal kustus 5. novembril 1991 Torontos.

Rita Puidet

• Elmar Pähn
  Sündinud 18. novembril 1908 Rõuge kihelkonnas Nursil.
  Ordineeritud 14. aprillil 1935 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.
  Teeninud 1936–44 Urvaste kogudust, 1944–50 eestlasi Saksamaa põgenikelaagrites, 1950–52 Baltimore’i, 1952–58 Buffalo, 1957–78 Chicago Pauluse ja 1975–78 Chicago Esimest ning 1954–78 Cleveland-Ohio kogudust.
  Surnud 5. novembril 1991 Torontos.