Kullaterade leidmine ligimeses ongi ajakirjaniku töö rikkus

Veerand sajandit Eesti Kiriku peatoimetajana töötanud Sirje Semm räägib, mis teda ajakirjaniku töös võlunud on ja mida ta selles oluliseks peab.

Kuidas sai sinust ajakirjanik?

Läksin Põlva kohalikku ajalehte Koit tööle 1979. aastal. Olin ülikoolis ajakirjanduse eriala lõpetanud, ootasin teist last. Toonane Koidu tegevtoimetaja Lembit Lehestik tegi mulle ettepaneku tulla ajalehte tööle. Jäingi sinna 16 aastaks. Mulle tõesti väga meeldis kirjutada, kajastasin selliseid pehmemaid teemasid, tegelesin peamiselt koduloo, hariduse ja kultuuri teemadega.

Mulle meenus just üks huvitav seik. See sobib rubriiki „Kuidas on võimalik inimeste saatust mõjutada, isegi kergendada või suisa parandada“. On ju öeldud, et ajakirjandus on neljas võim. Olen seda ka ise korduvalt tundnud. Ikka olen tahtnud inimesi aidata ja mõnikord on see tõesti õnneks läinud. 

Meenub üks palvushommikusöök Põlvas. Sattusin istuma naise kõrvale, kes ütles, et tal on nüüd hea võimalus mulle rääkida, kuidas mina kaheksakümnendate lõpus ühe artikliga tema peret, kus kasvas puudega laps, aitasin. Kui olin nende probleemidest kirjutanud, hakkasid need lahenema. Ta oli paarkümmend aastat seda endas kandnud. „Nii nagu sa külvad …“ Vahel õnnestub näha, kuidas vili kasvab! Teinekord ei teagi, kes seda nopib ja kuidas, sellepärast on hea tunne, kui tulemustest kuuled. Sellised asjad rikastavad ajakirjaniku elu.

Et lihtsalt oma tööd tehes juhtuvadki suured asjad.

Nii see umbes on. Peamine on ikkagi olnud töö inimestega, suhtlemine. Erinevate saatuste läbielamine, mida saab kogeda ainult neist kirjutades. Meie kõrval elab inimesi, kes kannavad endas kullateri, selle avastamine on lihtsalt suurepärane.

Aga kõigile neid ju ei näidata …

Jah, oluline on usalduse võitmine. Selle kohta ma võin ka ühe loo rääkida. Põlvas elas väga tagasihoidlikult ja tagasitõmbunult üks Pallase koolkonna kunstnik, Boris Lukats, ja kuidagi täiesti juhuslikult tuli see välja. Tol ajal elas Põlvas kunstnik Jüri Ristna, ta soovitas teha lugu Boris Lukatsist, läksingi siis, täis indu, lugu tegema, aga pidin enne ikkagi kaks või kolm korda temaga läbi rääkima, enne kui ta oli nõus intervjuud andma. Pärast jäime suhtlema. Ja nii on olnud, et sa jäädki paljudega, kellest oled kirjutanud, suhtlema.

Meenub veel üks lugu, see oli kaheksakümnendate lõpus, kui juba sai kirjutada kirikust ja küüditamisest ka. Käisin Koorveres, seal oli üks Siberist tagasi tulnud vanaproua, kes oli 1941. aastal koos perega küüditatud. Tema isa oli jõukas veskiomanik. Ja tol hetkel ta juba elas taas väikses toakeses oma endises kodumajas. Tol ajal, kui neil oli see jõukas, ilus suur eesti talu, siis see ruum, kus ta nüüd elas, oli mingi karjaköök või mingi selline majapidamisruum. Ja kui ma kuulasin neid läbielamisi, kuidas ta tagasi tuli, ja nägin, milline elurõõm ikkagi temas pulbitses … Vaatamata viletsusele! Temaga suhtlesin ka kuni tema muldasängitamiseni. Need saatused jäävad lihtsalt saatma, midagi ei ole teha.

Kuidas meenutaksid seda aega, kui hakati jälle lubama kirjutada kirikuga seotust?

Tookordsed rajoonilehed olid kompartei häälekandjad. Ma ei mäleta, et oleks meil seal olnud mingit tsensorit nagu üleriigilistel lehtedel, aga normid olid ees ja need asjad olid selged, millest tohtis kirjutada ja millest mitte. 

Toona oli selline amet nagu usuasjade volinik, nii oli meil ka oma, kes tegeles usuasjadega täitevkomitee juures. Ma olin ka Võru praostkonna lehe Sõna juures tegev, aitasin seda ajakirjanikuna teha, toimetajad olid siis Villu Jürjo ja Georg Lillemäe. Peapiiskop Kuno Pajula tuli Georg Lillemäed ametisse seadma Põlva kogudusse ja ma mäletan, et pidin luba küsima, et sellest Koidus kirjutada. 

Mis laadi lugusid Võru praostkonna lehte Sõna kirjutasid?

Kirjutasin peamiselt uudiseid. Tol ajal oli Võru praost Villu Jürjo, kellelt ma küsisin 1992. aastal, kuidas Sõnaga edasi minna. Tema arvas, et ma võiksin rohkem panustada. Olin paralleelselt Koidus tööl, Sõnas olin täpselt samasugune vabatahtlik, nagu praeguselgi ajal on kirikus vabatahtlikud. Ühest hetkest alates olingi lehe põhiline toimetaja, kokku kolm ja pool aastat. Räpina koguduse õpetaja Heino Nurk aitas hiljem samuti palju, tegimegi seda seni, kuni Eesti Kirikusse tööle tulin.

Kuidas juhtus nii, et kandideerisid Eesti Kirikusse tööle?

Leidsin ühe vana intervjuu, kus ma vastasin sellele küsimusele nii, et ehkki mul oli huvitav töö maakonnalehes, probleemid üksipulgi tuttavad ja selged, võib-olla liigagi selged – liiga rutiinseks muutunud, mõtlesin, miks mitte anda oma oskused ja tehatahtmine oma kiriku lehele.

Tol ajal käisid ka erastamisprotsessid ja struktuurid muutusid. Kuna olin juba kiriklikku meediat nuusutanud, andis see mulle natuke julgust kaaluda seda võimalust.

Mis on ilmaliku ja vaimuliku ajakirjanduse suurim erinevus?

Esiteks see, et kristlik leht toetub Jumala sõnale. Teine asi on heatahtlikkus kõigis oma väljendusviisides, hoolivus, lugejates usalduse tekitamine. Mitte et ma ilmaliku asetaksin nüüd teise otsa. Kes on ülikoolis ajakirjanduse eriala lõpetanud, on sealt õiged väärtushinnangud kaasa saanud ja lähtuvad ajakirjaniku aukoodeksi printsiipidest.

Ka kirikus on igasuguseid sündmusi, ka kõik kirikuga seotud inimesed on luust ja lihast inimesed, nendegagi juhtub igasuguseid asju, teame ju seda. Oleme siin aastate jooksul ikka nõupidamisel arutanud, et kui oleksime Kroonika, siis kirjutaksime nii, aga kuna oleme Eesti Kirik, siis me ei kirjuta nii.

Kas mõni asi, mida on siiski kajastatud, on toonud ka pahanduse kaela? 

Ma ütleks, et otseselt mitte. Arvamuslugudes on võib-olla tehtud omavahel vihjeid. Meil oli kord üks lugude korjevõistlus ja üks lugu rääkis alkoholismist paranemisest, oli selline pihtimuslugu. Ja on olnud veel teemasid, mis on omajagu arutelu tekitanud. 

Kas paber on kandnud neid erinevaid arvamusi?

Väga raskelt. Aga oleme lähtunud sellest, et kõik EELK vaimulikud peavad saama õiguse oma lehes oma arvamust avaldada, meeldigu see või mitte. Oleme püüdnud kõigile sõna anda. Eks meil kirikus ole ju ka oma allhoovused ja erinevad mõttelaadid. 

Kas räägiksid paari sõnaga sellest, kuidas jõudsid vaimulike asjade juurde?

Ma ei ole lapsena ristitud. Mu esivanemad on Rõuge ja Vastseliina kihelkonnast pärit, mul on küll olnud ainult üks vanaema, keda ma mäletan. Vanaemad on ikka nagu kirikuinimesed olnud. Olin palju lapsena Vastseliinas Rauba külas vanaema juures ja me käisime küll kirikus, vanaema võttis mind kaasa, oma viis-kuus kilomeetrit kõndisime kirikusse. Meie külast oli Vastseliina kiriku torn ilusti näha. 

Kui ma juba Põlvas elasin, siis oli seal legendaarne kiriku-

õpetaja Jüri Kimmel, ja ma otsisin ja leidsin põhjuseid, miks talle käärkambrisse külla minna. Nii naljakas! Teinekord nagu tõmbab, et sa pead sinna minema, tahad endale mingit kinnitust. Ja siis oligi aeg küps, kui ma ennast ristida ja leeritada lasin. See oli siis Rõuge kirikus, õpetaja Armand Leimann tegi need toimingud. 

Mida plaanid tegema hakata, nüüd kui peatoimetaja roll on edasi antud?

Kui ma peatoimetaja kohalt taandun, siis on mul ehk aega meenutada ja mälestusi kirja panna. Sest siis ma olen kõigist kohustustest vaba, aga kõik see, mis minusse talletunud, võib välja tulla. Et see kaduma ei läheks, need arengud kiriku sees, suhted, sidemed, inimesed, need on mul meeles.

Minu jaoks on tähtis isiklik ruum, mina ja Piibel. Olen vennastekoguduse vaimuga inimene, igatsen elavat Jumala sõna. Mu abikaasa on rääkinud, kuidas tema isa pani oma harmooniumi käru peale ja läks palvetundi küla teise otsa. See mulle meeldib. Tänapäeval peetakse ka kogudustes piiblitunde, aga see ei ole see, ma tahaks elada hoopis teisel ajal ja teises kohas, kus oleks elav Jumala sõna. 

Olin 2013. aastal kolm kuud Soomes SLEY misjoniorganisatsiooni piiblikoolis. See oli imeline kogemus, sai kella kaheksast neljani uurida Piiblit. Näiteks Johannese evangee-

liumi esimese peatüki esimesi salme kaheksa tundi uurida, sõna-sõnalt, sulle tehakse kõik selgeks. Et sa said nii süveneda, aga said nii sinna sisse minna. 

Tollest ajast on näiteks Vana Testamendi Ruti raamat jäänud mulle väga südamesse. Ma mäletan, kui Tel Avivis kunstimuuseumis käisin tütrega ja ekspositsiooni Vana Testamendi saalis oli van den Eeckhouti maal „Rutt ja Boas“. No ma ei tea, kui kaua ma seal ees olin ja vaatasin seda, lasin endast kõik selle tegevuse läbi, et kuidas Jumala sõna saab nii elavaks. See on midagi sellist, mida ma tahaksin, et kogeksin, need asjad, mis raputavad sind läbi. See ongi see, mis toidab ja kinnitab.

Mulle meenub veel üks tekst, mida Tõnu Lehtsaare raamatust „Viisteist sõnavaadet“ leida võib, see on „Taandumistarkus“. Seal on sellised read: „Taandumistarkus on küpsete privileeg. Need on inetud või ka kurvad lood, kui vabatahtliku taandumise võimalust ei kasutata. Ja siis sunnitakse ära minema. Koguja ütleb, et igal asjal on oma aeg päikese all. Ka taandumisele.“ Sa pead selle aja lihtsalt ära tundma. Lühike lugu, aga iga sõna on pärl. Ja lõpuks, eks me oleme kõik siin üks lüli kogu selles suures ketis, ma mõtlen ajalehe Eesti Kirik ilmumise 100 aasta pikkuse ajaloo peale – enne meid on oldud ja pärast meid ollakse ka. Lahkuda tuleb tipus.

Kristel Algvere

Sirje Semm

Sündinud Võrus 1950. a.

Ajakirjanikutöö:

Põlva leht Koit 1979–1996,

Võru praostkonna Sõna 1992–1995,

Lõunakaar 1990–1991,

Eesti Kirik 1996–2021; kinnitatud ametisse EELK Kirikukogu   poolt 23. aprillil 1996.

Abielus, peres kolm täiskasvanud tütart.

Pildigalerii: