Kuni inimene on veel inimene
/ Autor: Sirje Semm / Rubriik: Portreelood / Number: 3. oktoober 2012 Nr 38 /
Kas Lauri Sommer (39) on rohkem kirjanik või muusik?
Mõtlesin sellele Rõuge vallas Sänna kultuurimõisas, kui sain osa õhtust, kus Bernard Kangro kirjanduspreemiaga pärjatud Lauri Sommer luges ja laulis. Luges Jaiki ja rääkis Võrumaa-ainelisest «Räestu raamatust», sellest pärjatust. Ja kassidest. Ütles end kassiinimese olevat. Nagu Tõnu Õnnepalugi, kes oma vahtses «Mandalas» laseb meil maailma näha koos kassidega. Sommerilgi on kassid, neli armsat karvakera. Kassid on kaaslased tema Sänna veerel asuvas Räestu talus, kus ta viimased kolm aastat elab.
Ja veel Õnnepalust ja Sommerist. 3. oktoobril kell 19 Tartu botaanikaaias ja 10. oktoobril kell 20 Tallinna Vanalinna Muusikamajas esitleb Sommer (Kago) oma uhiuut CDd «Ibipaio». Seal on tema laul «Lõpetuse ingel» Õnnepalu tekstile, aga ka «Igal suvel» Uku Masingu tekstile. Uku Masingu hilisest luulest kirjutanud Sommerile anti 2003. aastal Tartu ülikoolist magistrikraad.
Sommer kirjutab oma «Räestu raamatus»: «Kõige raskem on inimese moodi rääkida just lähedasest. Sest mis on keegi ilma kodu ja kodutundeta – allakäija, keda on raske jalule aidata. Paik settib inimesse aastatega ja inimese olemus imbub maastikku ja hoonete seintesse, nagu jääks kivi pinnale kerge tuulejoon. Ta on seal alles kuni ilma otsani, lõpmatult või ylestõusmise päevani, nagu keegi seda nimetab. Kuni Maa on veel Maa ja inimene inimene.»
Sommeri raamat pälviski tunnustust kui hea näide Lõuna-Eesti külaelu, maastiku ja tavade isikupärasest talletamisest. Tegu on sooja, südamliku ja meditatiivse raamatuga, täis isiklikke mälestusi ja võrdlusi tänapäeva eluoluga. Juttu on ka Sänna trubaduurist Artur Adsonist ja Sännas sündinud kirjanikust Juhan Jaigist.
Võru maavalitsus andis Bernard Kangro (1910–1994) kirjanduspreemia, mille eesmärgiks on väärtustada Võrumaaga seotud kirjanike loomingut, sel aastal välja 23. korda.
Lauri Sommer ütles, et selle aasta suurim ime on olnud tütre Liidi sünd. Et viimastel aastatel on tal sageli peal tüdimus kirjanduskultuurist, on parem teha midagi omapäi ja omast. Või siis vaikida ja vaadata maailma kõrvalt. Kirjanik tunnistab, et tema lemmikuim kirjutamiskoht ongi väike kahe taluga Räestu küla. Seal, kus on elu loomulikkus ja saladuslikkus parajas tasakaalus.
Sirje Semm
