Kuno Agan tuli kiriku juurde ja jäi

Läinud sügisel sai Järva-Jaani valla teenetemärgi kauaaegne koguduse juhatuse esimees Kuno Agan, kes on kirikus kella löönud, koristaja olnud ja külalisi võõrustanud – ühesõnaga teinud kõike vajalikku.

Praegu pensionipõlve pidav Kuno Agan käib iga päev kiriku ja teisel pool teed asuva pastoraadi juurest läbi. Tema valvsa silma all ei jää pisiasjadki märkamata – ta on Issanda viinamäe hoolas majapidaja. Enam kui paarkümmend aastat ei toimu siin koguduses tema teadmata midagi. Siiski kinnitab Kuno, et koguduses tehakse kõike koos. «Põlised inimesed hoiavad,» ütleb ta.

Hobuselt autojuhiks
Järgmise aasta veebruaris 70. sünnipäeva tähistav Kuno Agan meenutab lapsepõlvest, et tema vanemad käisid alati jõulude ajal kirikus ja tema oli külmakraadidest hoolimata ka hobusevankri peal.
Pool kilomeetrit eemal Jalgsema külas elas baptistikoguduse memm, tema poole käidi kokku jumalasõna lugema ja laulma. Kui keegi puusärki pandi ja siis kodunt ära saadeti, võeti samuti lapsed kaasa. Sama memm on ka Kuno ristinud. «Siis olid külades oma vanemad, kes usulisi toiminguid läbi viisid,» läheb Kuno mõtteis aastakümnete taha.
Elu kulges siinsele paikkonnale tavalist rada: Kuno lõpetas Järva-Jaani maakutsekooli traktoristi-autojuhi paberitega ja selles ametis teenis ta ka pensioni välja. Võib-olla poleks ta veel tööst loobunud, aga haigused tulid kallale. Kodus tööpuudust ei ole ja ega tütargi abist ära ütle.
Sõjaväeteenistusele järgnes naisevõtt, Maie oli juba varasemast tuttav. Perre sündisid poeg ja tütar. Elati ühes ja teises kohas, kuni ehitati oma kätega Järva-Jaani maja.
Praegu on Kunol ja Maiel viis lapselast. Kuldpulmadeni on jäänud viis aastat. Poeg on sündinud koguduse õpetaja Katrin-Helena Melderiga ühel aastal, sinna juubelini on rohkem aega. Autoroolis saab aga Kuno istuda iga päev, sest abikaasa Maie tuleb veel hommikuti tööle sõidutada.

Usalduse küsimus
Vanematelt saadud kasvatus andis eluks kaasa austuse ja armastuse vana kultuuri ja ajaloo vastu. «Täidan esivanemate pärandatud kombeid ja kohustusi. Ma hirmus püha jumalausku ei ole, et kogu aeg palvetan, aga pooldan kristlikku osa kultuuris. Jutlustamise andi ei ole mulle antud,» tunnistab juhatuse esimees.
Kiriku juurde (tagasi) pöördus Kuno enda sõnul uutmise ajal. Peeter Parts oli kogudusse õpetajaks tulnud ja pühakojas tehti parasjagu remonti. Abikäsi oli hädasti vaja ja ligikaudu 30 vabatahtlikku tuli appi.
Kuno mõtiskleb, et ilmselt mindi suures tuhinas ka üle piiri: «Pesime kantsli, krutsifiksi ja kõik asjad üle. Võtsime lühtrid maha ja inimesed nühkisid need kodus läikima. Ei teadnud me tookord muinsuskaitseseadusest midagi. Kellelgi ei olnud hirmu, et midagi võiks kaduma minna.»
Pooled vabatahtlikest olid mehed, nüüd on nad vanaks jäänud või manalateele läinud, Kuno on jäänud. Õpetaja Katrin-Helena Melder ütleb, et ta esimeest enne puhkama ei lase, kui kirikul katus peal on. Kooriruum saab sel aastal küll uue katuse, aga ka ülejäänud katus tuleb välja vahetada. Pastoraadile loodetakse palkon ehitada, siis on hea pikal suveõhtul loojuvat päikest vaadata. Veel kaks väiksemat projekti ootavad teostamist, selgitavad majanduslikult tegusad kogudusejuhid.

Aus raamatupidamine
Koguduse asjadest võib Kuno Aganaga pikalt kõnelema jääda, nendest ta räägibki parema meelega kui endast. Sügavamast huvist koguduse vastu ta omal ajal nõukogu ja juhatuse koosolekutel käima hakkaski, kuni 1992 aseesimeheks ja 1996 esimeheks valiti.
Aga nende ametite kõrval on ta vajadusel teinud kõike, mida parasjagu vaja. Paar korda on ta jumalateenistusel evangeeliumi lugenud, siis kui kirikus veel võimendit ei olnud. Ainult laulmiseks jääb tal andest puudu. Ja laulukooriga ongi mõõnaaeg kätte jõudnud – kunagine tegus koor on tegevuse lõpetanud. 2004. aastal anti Kuno Aganale EELK aukiri Järva-Jaani koguduse ülesehitamisel tehtud töö eest.
Rõõmustamiseks annab põhjust pühapäevakool, mis on tegutsenud katkematult, ja Kuno Aganal on õnnestunud ikka kedagi õpetajaks leida. Seda ilmselt ka tänu asjaolule, et õpetust tööks lastega jagati Soomes. Ka leeriskäijaid on olnud igal aastal. Kui kogudusega laulatati praegune õpetaja, muutus elu aktiivsemaks ja Kuno Agan tunnustab teda südamest.
Ennekõike majandusjuhina käivad tema mõtted ehituse, remondi ja palga ümber. Kirikus võiks olla vitraažaken ja lühtrites LED-pirnid. Elektrikulu saaks tublisti vähendada, sest lühtrites on kokku 120 pirni. «Kui iga koguduseliige 10 eurot annaks, saaks pirnid ära osta. Ja välisfassaad võiks korras olla,» unistab esimees.
Garaaži-puukuuri katuse ehitusele kulus 13 000 eurot. Soome sõbrad soovitasid laenu võtta. Aga kuidas sa võtad, kui aasta eelarve on 27 000. Samas võib rõõmustada, sest kogudusel ei ole laenu ega võlgu, õpetaja palk aga olevat praostkonnas suurim.
Kuno Agan ütleb, et toimetab vaikselt, ei käi juhatuseesimeeste konverentsil ka. Aseesimees käib. «Mul oleks vaja, et keegi annaks nõu, kuidas kogudusele raha juurde saaks. Kulutada oskan isegi. Kirikut oleks vaja remontida, heakorraga oleks vaja tegelda,» kommenteerib ta oma seisukohta. Vaikselt tegutsedes on siiski saavutatud rahva usaldus. Ja ümber on lükatud müüt, et kogudus elab välisabist.
«Igapäevaelu ja maksudega tuleb ise toime tulla,» selgitab esimees, lisades, et aastas kulub oma 50 ruumi puid. Puud on küll oma metsast, ent väljatoomine ja saagimine maksab umbkaudu 1000 eurot. Summa on suur, ent nii tuleb palju odavam kui puid ostes.
Kogudusel on 9 hektarit metsa ja 32 hektarit põllumaad. «Majandame oma väikse kapitaliga tasapisi. Meil on eelarve tehtud, oleme hästi planeerinud ja vähe kulutanud,» ütleb Kuno.
Remontida aga ilma toetuseta pole võimalik ja selle abi eest on Kuno Agan tänulik baltisakslasest mereväeohvitseri Nikolai von Schillingi järeltulijale Helene von Schillingile, kes oskab veel eesti keelt.
Rita Puidet

Kuno Agan
Sündinud 1946
Koguduse juhatuse aseesimees aastast 1992
Koguduse juhatuse esimees aastast 1996