Kunstnik Eve Viidalepa maailm ja maalid

Novembri lõpuni oli Tallinna Jaani kiriku galeriis näha Eve Viidalepa akrüülinäitus „Maar­jamaa värvid. Pühad pildid“.

Näituse kuraator Erkki Juhandi iseloomustab kunstniku laadi järgmiselt: „Kunstnik on andnud näituse pealkirjas meile vihjeid: Maarjamaa värvid – alles oli kuldne ilus sügis, aga see näitus viib meid nende maalidega läbi hingedeaja advendini. Eve Viidalepa abstraktsed segatehnikas valminud ikoonid on sügavad ja mitmeplaanilised. Igaüks võib siit leida oma maailma. Eriti huvitav on see, et need on Pühas Kolm­ainsuses, need on triptühhonid. Paljud nendest ongi maalitud komplektiks kokku.“
Kunstnik Eve Viidalepp rääkis loo autorile Margit A­rndt-Kaljule näituse sünniloost ja oma teekondadest.
„Mu kodus on nii vähe ruumi, ainult küünarnukkide laiuselt. Aga iga maal tahab distantsi saada, et saad lähedalt ja kaugelt vaadata. Seepärast on need just nii suured või väikesed saanud. Seda näitust oli väga hea teha: istusin, olin vagasti ja muudkui tegin. Ei tahtnud isegi raadiot mängima panna – vahel ainult Pereraadiot kuulasin. Vaim juhib seda tööd. Sa lased kõigest sellest lahti, mis on iga päev su ümber. Oled seal vaikselt ja lased ennast juhtida.
Värvid on minu ihalus – mulle meeldib nendega mängida. Näituse nimi „Pühad pildid“ tuleb väravate loost. Pildi formaat või ikoon on nagu värav. Nii nagu Jeesuski meid on õpetanud, räägitakse Piiblis laiast teest ja kõik tundub väga keeruline. Ise ka täpselt ei tea, millist teed mööda käid – räägid küll, et käid mööda kitsast teed, aga äkki see on ikkagi lai? See kõik on väga keeruline.
Värav on tõepoolest niisugune sümbol, mis on iga päev meie elus. Kui mind külla kutsutakse, siis lähen ikka väravast – ma teen selle värava lahti. Kui ma olen selle lahti teinud ja sealt läbi läinud, siis seal hakkavad uued maailmad avanema. Samamoodi on Piiblit lugedes, kristlikke mõtteid mõeldes. Natuke maalid viitavad altarile, natuke ikoonile. Altar on ka nagu värav, mille läbi ma jõuan kuhugi niisugusesse kohta, mis on püha.
Minul oli see õnn, kui Seppo Alaja tuli usuteaduse instituuti looma, siis olin mina esimesel kursusel. See on täiesti omaette lugu, mis siis kõik toimus, miks ma õppima läksin ja kuidas õppima sain. Kõik on seotud Seppoga ja seda võib jälle väravaks nimetada. Lõpuks läks Seppo ära – ta lahkus siitilmast nagu läbi värava, aga ta ei ole kadunud.
Värava mõiste painab ja vaimustab mind. Ma saan panna seda värvidesse ja seda edasi tunnetada, lasta endale näidata. Üksilduses ju tunnedki, et inimesed ei saa sind väljastpoolt aidata – eriti vaimulikes küsimustes. Sa võid lugeda, võid kedagi kuulata, aga sul ei ole seda kellegagi jagada. Maalimine on põnev värav.
Anne on sulle antud. Ma tõesti hommikust õhtuni tänan selle eest, sest see on mu elu teinud tegevusrohkeks. Mäletan, kui olin väike tüdruk, siis tädi Ida oli haige ja pidi üht kino koristama. Alati ta läks minu akna alt mööda ja ütles siis ikka: „Eve, õpi endale selline amet, kus sa ka vanemas eas saad tegutseda ega pea (tema moodi) haiget jalga taga vedama, raskeid puid vedama, kütma ega otsima tööd.“ Mul on see nii meeles ja olen tänulik, et mulle on antud anne mängida värvidega.
Mul oli suvel võimalus olla Lõuna-Prantsusmaal. Olin iga päev katoliku kirikus, mis on ehitatud 1500. aasta paiku. Seal on jäetud vana kivipõrand ja see on justkui pilte täis. Need põrandakividel moodustunud pildid on täiesti kristlikud! Ei ole nii, et oleksid ilmalikud või kurjad või inetud.
Õppisin Prantsusmaal Maar­jat tundma ja sain temaga põneva kontakti. Prantsusmaa on koht, kus neitsi Maarja on end väga palju ilmutanud. Ka selles kirikus, millest rääkisin, oli neitsi Maarja nende heategija. Seal võeti vastu kõiki neid rändajaid, kes läksid pühale teekonnale Hispaaniasse. Enne teenistust küsiti alati, kui palju on seal külalisi, kust nad on ja mis plaanidega nad on. Vaimulik tahtis siis igaühele tere öelda. Mina algul mõtlesin, et hoian posti taha ega lähe ta ette – ma ei ole katoliiklane. Aga ei! See ei olnud mingi probleem, väga sõbralikult võeti vastu, kõik võeti omaks.
See katoliku kirik innustas mind. Et ma neid pilte pildistasin ja plaanisin, käisin joonistamas. Olin seal päevade kaupa. Olin terve suve väga-väga selle energia sees. Võib-olla nüüd siis tulevad need tunded niimoodi välja, nagu maalidel näha on.“
Margit Arndt-Kalju