Kunstnik, kes imetleb looduse kätetööd
/ Autor: Maire Toom / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 20. jaanuar 2016 Nr 3 /
Tallinna Jaani kiriku lõunakabelis esitab läbilõiget oma viimase viie aasta loomingust Eesti kunstiakadeemia seinamaali õppejõud Heldur Lassi.
Kunstnik on lõpetanud omaaegse monumentaalmaali eriala ja sel alal ka tegutsenud. Ent viimastel aastatel on tema lemmikmaterjaliks kujunenud puit – nii täispuit kui vineer. Põhimaterjali täiendavad värvitu ja värviline klaas ning looduslikud kivid. Autori sooviks ei ole luua üksnes dekoratiivseid seinakaunistusi, kuigi ka selles ei oleks midagi taunitavat, vaid vahendada sel viisil oma maailmanägemust.
Heldur Lassi on pärit Kodavere kandist metsavahi perest. Siit lapsepõlvemailt ongi pärit tema eriline suhe looduse, puudega. Ja nagu puuladvad sirutuvad ülespoole, nii näib liikuvat ka kunstniku mõte – tahe mõista ja tajuda looduse ning loodu süvakihte ja kõikehõlmavust.
See väljendub nii näituse pealkirjas «Ülemine pool» kui ka autori koostatud näituse saatetekstis, kus ta vahendab suurmeeste mõtteavaldusi. Neis kutsutakse inimesi väljuma aja ja ruumi piiratusest, et oleks võimalik tajuda kogu elava ühtsust ja ilu. Budistliku mõtteviisiga antropoloogi Roger Walshi sõnadega väljendudes suudab loodus välja sõeluda meie meeltest kõik argise, et teha ruumi ajatule ja ülevale.
Kuidas kõike seda väljendada kunstikeeles? Muidugi ei ole see kerge ja nõuab ka vaatajapoolset kaasatulekut. Otseselt avaldub see aga kunstniku soojas ja tundlikus suhtes oma materjali, viisis, kuidas ta imetleb looduse (käte)tööd (puusüü kaunis dünaamika), paneb kõlama puu ja inimkeha vormide läheduse, tunneb kaasa puu haavadele.
Ja nii suudab see «puine» mateeria väljendada nii inimlikult intiimset («Nõrkusehetk»), vahendada looduselamusi («Minu Peipsiäär»), tuua esile oma igatsust (ehk koguni kosmilise) harmoonia ja tasakaalu järele («Igatsus») ning tõdeda, et just selline eneseväljendus on talle vajalik ja inspireeriv («Kontrollitud sõltuvus»).
Maire Toom
