Kuressaares kohtusid diakooniatöö tegijad

Taevaminemispüha järgselt kogunesid Kuressaare koguduse majas Saarte praostkonna erinevate koguduste diakooniatöö vabatahtlikud ja abilised. Õppepäeva koordinaator oli õp Tiina Ool.

Kokkutulnute hulgas oli nii pikaaegse kogemusega kodukülastajaid kui neid, kellel see kogemus veel puudub, kuid kes on valmis koguduse esindajatena koguduse liikmeid külastama.

Lääne praostkonna vabatahtlikke esindas nõupäeval abipraost Küllike Valk.

Toetub armastuskäsule

Päeva sissejuhatavas palvuses rääkisin piirkonna piiskopina diakoonia ehk kristliku hoolekandetöö alustest pühakirjas.

Kuressaare Ametikoolis sotsiaaltööd õpetanud praegune Leisi kooli direktor Helle Kahm pidas ettekande kodukülastuste õiguslikest alustest. Ettekandest jäi kõlama meeldetuletus, et vabatahtlikule töötegijale on oluline hinnata teisi abistades omaenda jõuvarusid. Samuti on oluline kogetu tagasisidestamine ja nõu küsimine  koguduse vaimulikult või sarnast tööd tegevatelt teistelt vabatahtlikelt.

Kodukülastuste diakooniast rääkis vaimulik ja Kuressaare haigla hingehoidja Tiina Janno, kelle sõnul on oluline viia evangeeliumi ehk rõõmusõnumit inimesteni andidega, mida Jumal meile on jaganud.

Kristliku hoolekandetöö alused on sõnastatud armastuse kaksikkäsus (Mt 22:37–39) ja Jeesuse sõnades: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele“ (Mt 7:12).

Kodukülastaja tunnusmärk

Kodukülastuse vajalikkus ilmneb ettekandja sõnul vahetus kontaktis ja selles, et kogudus hoolib inimestest, kes on nende liikmed. Inimesed jäävad teinekord erinevatel põhjustel koguduse igapäevaelust eemale.

Nendest probleemidest või põhjustest saab kõige paremini aru inimesega talle turvalises keskkonnas suheldes.

Jutuks tuli ka vestluse alustamine vaimsetel teemadel, mis ei ole inimestele sageli kerge, aga koguduse esindajalt seda senise kogemuse alusel pigem oodatakse.

Selles seoses tekkis küsimus, kas kodukülastaja kui koguduse esindaja võiks või peaks kandma tunnusmärki või sümbolit sarnaselt vaimulikuga, kelle tunnuseks on tema ametiriided.

Ka kodukülastaja võib muutuda

Kui ühe inimese külastamine ei ole ühekordne sündmus, vaid see toimub pika aja jooksul, tuleks vabatahtlikul enesele teadvustada, et on asju, mida ta saab muuta, ja asju, mida ei saa muuta.

Kui külastused jätkuvad ühe inimese puhul pikema aja jooksul, on oluline olla valmis ka ise muutuma või valmis muutusteks.

Õppepäeva kestel jagasid osalejad üldistavalt nii häid kui ootamatuid olukordi ja kogemusi kodude külastamiselt.

Koguduse vabatahtlike pakutud lõunasupi ja Läänemaalt kaasa võetud koogi maitsmise järel toimunud vestlusringis jätkati vabatahtlike vaates olukordade üldise kirjeldamisega, mis selles töös ikka ette tulevad.

Nii ei ela näiteks enam mitu põlvkonda ühes kodus, kuid veelgi enam ei viibi samas n-ö mentaalses ruumis. Teisisõnu see, mis on oluline ja arusaadav vanavanemate põlvkonnale, ei pruugi seda olla nende lastele või lastelastele.

Kuidas toetada kodukülastajat

Ka selles vestlusringis tõstatus küsimus, kuidas aidata ja toetada kodukülastajat ennast ja talle tuge pakkuda ning kuidas saaks kodukülastaja oma juhtumitest tagasisidet anda.

Tõdeti, et oleks hea, kui iga koguduse juures oleks oma tugigrupp nendest inimestest, kes kodukülastusi teevad, ja neil oleks teatud aja jooksul koos koguduse vaimulikuga kohtumised tagasiside andmise võimalusega.

Arutelu käigus toodi ka näiteid, kus koguduse nimel kodukülastusi tegev inimene peaks omama koguduse mandaati ja juhendamist, et ka tema fookus ja tähelepanu oleks külastatava vaimsel heaolul.

Vajadusel saab külastaja olla vahendaja rollis ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötegijaga, kui külastataval peaks vaja minema talle vajalikke sotsiaalteenuseid.

Koguduse esindajana tuleb endale esitada ka küsimus, kuidas koguduses leida ühine peretunne, et oleks julgust inimestega ühendust võtta ja neid külastada.

Inimesteni jõudmise probleemiks on kujunenud viimastel aastatel telefoni teel ühenduse võtmine. Petukõnede sagenemise tõttu on inimesed tundmatute numbrite vastuvõtmisel muutunud ettevaatlikuks.

Kust saab teavet, kes vajab abi

Õppepäevast võtsid osa ka paari koguduse esindajad, kellest mõned tegutsevad samuti vabatahtlike seltsilistena, kes võivad olla sarnases rollis koguduse esindajatena.

Küsimusele, kuidas saada teavet abivajajatest, vastas õp Küllike Valk Ridala ja Martna koguduse kogemuste näitel, et selleks on hea hoida kontakte kohalikke seeniore koondavate seltsidega. Neil on ka teave, miks üks või teine inimene on jäänud aktiivsest suhtlusringist välja.

Koostöö- ja õppepäeva viimases osas panid osalejad vaimulikust hingehoidja Triin Simsoni juhendamisel kokku kodukülastajate ABC.

Aktiivse osalusega ja mõttetiheda nõupäeva kokkuvõtteks sobib tsiteerida Soome hospiitsteenuse arendaja Virpi Sipola öeldut, et hoolekandetöös saavad tõeks Pauluse sõnad „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus” (1Kr 13:13).

Anti Toplaan

piiskop