Kutsume kaasa mõtlema

Tarkus tegutseda, kui olud võimaldavad, oskus leppida asjadega, mida muuta ei saa, ja oskus nende vahel vahet teha! Oleks see tuntud tarkus kohandatav ka kirikuelus ja -muusikas.
Öeldakse, et Jumala veskid jahvatavad aeglaselt, ent kindlalt. Enamasti õigustatakse sellega kirikuelus (liiga) aeglaselt toimuvaid protsesse. Muusikas on omal kohal nii adagio kui allegro. Vabatahtlikke kirikutööle kutsudes on juhtunud, et oma ettevõtet hästi juhtinud inimene võib kirikus samu meetodeid rakendades pettuda, et asjad paigast ei liigu. Väsinult tunnistatakse: koosolekust koosolekuni ikka sama jutt ja tulemust ei kusagil. Mõnikord on põhjus leitud otsustusõiguses: ühelt poolt on võim juhatuse esimehe, teisalt koguduse õpetaja käes.
Muusikaküsimused võiks ja peaks otsustama kogudusse palgatud muusik. Rahapuudusel pole alati võimalik saada kvalifitseeritud kaadrit, aga iga töötegija on ju oma palka väärt. Kui on tegemist vabatahtliku tööga, siis on see inimese enda valik. Muusikatöö laiemas mõttes ongi ilmselt kõige rohkem vabatahtlike abi tarvitav töölõik kirikus – kõik meie koorilauljad teevad nädalast nädalasse usinalt tööd ja palka selle eest ei saa. Tihtipeale on nad abiks mitmel pool mujalgi: koristavad kirikut, aitavad pühapäevakoolis jne.
Mõnikord kroonib koorilaulja usinust konkursivõitki: Tallinna Kaarli koguduse kontsertkoor Mikk Üleoja juhatusel naasis mõni nädal tagasi Barcelonast rahvusvaheliselt koorikonkursilt, kaasas segakooride II koht ja kuldmedal. Sama koori esituses valmis juunis CD, millele salvestatud kauaaegse kirikumuusiku Hella Tedderi koorilooming.
Tedder oli üks nendest õnnelikest, kel õnnestus lõpetada konservatooriumis 1937. a avatud kirikumuusika osakond. Täna oleme taas probleemi ees, kust leida piisavalt kvalifitseeritud muusikuid kirikutööle ja millega neid motiveerida 1950ndate aastate kaadripuudusest alguse saanud suundumus, et pastoriprouad muusikat õppima pandi ja nõnda ühtlasi koguduse raha kokku hoiti, ei toimi normaalses vabas ühiskonnas.
Oleme praegu olukorras, kus kirikumuusika õppimine pole enam nii trendikas kui 10–15 aastat tagasi, teenimisvõimalused ja elukallidus sunnivad ka kõige aatelisemaid küsima, kuidas tehtava tööga ära elada ja kui palju ma pensioni hakkan saama. Lehitsesin hiljuti Kirikumuusika Kooli 1990ndate aastate õppenõukogude protokolle ja leidsin sealt palju indu, palju õpilasi ja suure mure rahaallikate ja tuleviku pärast. Leidsin ka palju kõhklemist kirikuvalitsuse arvamustes ja otsustes.
Kooli liikumine Usuteaduse Instituudi alt iseseisvaks, mis toimus ühtede pastorite soovitusel ja teiste hurjutamise saatel, ei toimunud muul põhjusel, kui lootuses kiriku rahakotti vähem kulutada ja saada riiklikku tunnustust ja dotatsioone. Oodati, mida võtavad ette riiklikud koolid. Otsa-kooli direktor pakkus mingil hetkel isegi ühinemisvõimalust. Üksmeele puudumine ja kõhklevad otsustamised erinevatel tasanditel on viinud selleni, et nii UI, Muusikaakadeemia kui ka Viljandi Kultuuriakadeemia (õieti küll TÜ) omavad kõik pisukest osa sellest koolitusest, oma tugevad küljed on kõigil ja raha- ning õpilastenappus samuti.
Ajaloos on juhtunud mõndagi: noore Eesti vabariigi muusikategelaste kange soov tekitada kõrgemaid muusikakoole lõpetas muu seas Tartus 25 aastat tegutsenud Griwingi eramuusikakooli, mis edukalt kirikutele organiste ja muusikaõpetajaid koolitas. Ja kuigi näiteks Tallinna konservatooriumi oreliklassis jagatav õpetus Topmani juhatusel pidas ilmsesti silmas luteri kiriku vajadusi, tekkis koolile kirikumuusika osakond alles 18 aastat pärast asutamist! Harukordne intermezzo oli 1936. a paarikuune köstrite kursus, millel paarkümmend lõpetajat.
Erinevatest arusaamadest ja muusikalisest taustast lähtudes johtuvad ka valikud, mida pidada kirikusse sobivaks muusikaks. Kevadel peetud konverents «Muusika kirikus» tõi esile teema, mille valiku põhjustas kirikutöötajate ja koguduseliikmete initsiatiiv ja abipalved. Selle tõttu ei saa päriselt nõus olla väitega, et iga õpetaja ja kogudus teab ise, millist muusikat kirikus lubada. Kirik kui kontserdipaik on viimase 15 aasta jooksul saanud üsna tavaliseks nähtuseks. Näib, et mõnele kogudusele oleks kergenduseks, kui leiduks mingid kirjapandud reeglid, millega kontserdikorraldajate survele vastu astuda või nende pakutavat kava mõjutada.
Täielikku üksmeelt kevadisel konverentsil arusaadavalt ei saavutatud, kuid mitu probleemi räägiti siiski lahti. Arutamaks teemat veelkord ja suunates selle seekord kirikust väljapoole, korraldab Kirikumuusika Liit koos erinevate koostööpartneritega 4. novembril UIs seminari «Muusika jumalateenistusel ja kirikukontserdil». Ettekannetega esinevad peapiiskop Andres Põder, piiskop Einar Soone, prof Ene Üleoja, mag Ene Salumäe. Ümarlauda juhib tuntud koorijuht Heli Jürgenson, kes on ka endine Kirikumuusika Kooli juhataja. Ootame väga, et kõik, kes mõtlevad: me teame…, tuleksid ja kuulaksid ära need murelikud, keda laialivalguva sisuga kontserdielu rõhub ning kes ilmselgelt abi vajavad. Kui üksmeelt ka ei leita, siis mõistminegi on juba suur samm edasi. Olgu meil siis tarkust leppida asjadega, mida me muuta ei saa, ja samas tarmukust järele vaadata, mida parandada annaks!

Piret Aidulo,
Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees