Kuulajat kõnetab laul, millel vägi sees

«Kõrgemale kohal linde tõuseb ilmamaa…» kõlab Räpina kirikus preester Sakarias Leppiku laul. Kuulaja tunneb ju ära, kui laulul on vägi sees, ja sellel oma sünnilooga laulul see on.«Kõrgemale kohal linde tõuseb ilmamaa…» kõlab Räpina kirikus preester Sakarias Leppiku laul. Kuulaja tunneb ju ära, kui laulul on vägi sees, ja sellel oma sünnilooga laulul see on.
Isa Sakariase sõnul sündis laul Hiiumaal tema taluõuel kell kaks öösel: «Olin koos üheksa-aastase pojaga, kes õpib Robert Jürjendali juures kitarri, lõpetanud pillimängu. Vahel, kui luban tal kauem ärkvel olla, istume koos rõdul ja musitseerime. Lõplikult vormus lauluviis aga mägedes Kreeka loodeosas.»
Selle ja mitme teise lauluga astusid kaks vaimulikku – Urmas Nagel ja Sakarias Leppik – rahva ette ühel suveõhtul Räpina kirikus. «Me oleksime muidu musitseerinud omaette pastoraadis, aga otsustasime kirikusse tulla. Ehk on veel keegi, kes meie laulu tahab kuulata,» ütlesid nad. Ja tänulikke kuulajaid oli rohkesti.

Tulevad kokku palvetama

Räpina kirikus toimus õpetaja Urmas Nageli sõnul suve jooksul 7–8 kontserti, aga mitte ühtegi estraadikavaga. «90% on olnud vaimulik repertuaar,» täpsustab praost Nagel, kes isegi laiemalt tuntud väga hea laulja ja muusikuna, ja lisab, et Võru praostkonnas on olukord üsna sarnane. Palju kontserte tehakse Rõuges, Vastseliina on päris aktiivne ja Urvastegi.
«Kontserdiuputust ei ole meil kunagi olnud. Räpina on natuke kaugem nurk ka. Ja kui ei osata põhjendada, miks seda kontserti peab ilmtingimata kirikus tegema, oleme ka ära öelnud,» täpsustab Urmas Nagel, kel kõrval nõuandjana muusikust abikaasa Kristiina.
Urmas Nageli sõnul sobib kirikusse muusika, millel on «side selle kõigega». «Muusikaþanris pole küsimus, aga sõnum peab olema ja inimene peab tajuma seda, et mida ta iganes teeb, teeb Jumalale kiituseks.»
Preester Sakarias ütleb veendunult, et «pühakotta sobib eeskätt vaimulik muusika, mis ei tähenda ilmtingimata, et tekstuaalses vormis peaks olema kirjas kas pühakirja tekst või lõik pühakute eluloost». Tema sõnul antakse õigeusu kirikus Eestis suhteliselt vähe kontserte. «Õigeusu kirik on kahtlemata konservatiivsem, mis puudutab kontsertide korraldamist, ta näeb kirikut mitte avaliku kontserdiruumina, vaid pigem ruumina, kuhu inimesed tulevad kokku palvetama, ja see on traditsioon.»

Inimhääl kui instrument

Ühes on mõlemad vaimulikud veendunud, et on interpreete, kelle sõnumis ei saa keegi kahelda ja kelle õige koht avalikkusega kohtumiseks olekski kirik.
«See on laiema kristliku kultuuri tunnetamise küsimus,» ütleb isa Sakarias. «Kui muusikas ja laulus on vastavalt rahva- või ilmalikule traditsioonile midagi, mis on väärtuslik ja hea, mis ei ole vastuolus ei kiriku õpetuse, selle olme, selle inimeste heas mõttes sügava vagaduse mentaliteediga, siis kõik see väärtuslik ja hea kuulub kiriku juurde.»
Õigeusu kirik ei ole suurema osa inimeste meelest ja kindlasti ka mitte kontserdikorraldajate puhul erinevalt luteri kiriku pühakodadest kõige õigem paik kontserdiks. Kuid on ka erandeid, mis reeglit kinnitavad. Maikuus pühitseti õigeusu kiriku katedraal Tallinnas ja alles augustis toimus seal esimesena Heinavankri kontsert. «Nende sõnumis ei saa keegi kahelda,» täpsustab isa Sakarias.

Publik peab kasvama

Püha Simeoni ja Hanna katedraalis andis 1. detsembril kontserdi ka gregooriuse laulu ansambel Vox Clamantis, mille koosseisu ka isa Sakarias kuulub. «Ega kirikuis suurt muud muusikat tehtagi kui ortodoksi või vanamuusikat,» lisab ta. «Me tuleme õigeusu kirikuga kultuurist, kus instrumendiks on ainult inimhääl, mis on kõige kaunim instrument.»
Kontserdikogemusest kõneldes ütleb isa Sakarias, et väga palju loeb see, kas inimestel on kontserdil käimise traditsiooni. «Minu jaoks oli suureks üllatuseks see, kui andsime Vox Clamantis’ega kontserdi Narvas Aleksandri kirikus. See oli uskumatu. Me ei oleks sellist publikut, ikka heas mõttes, oodanud.»
Paraku on Eestis klassikakontserdi publiku kasvatamisega lood kehvad. Kõik meelelahutuslik läheb täissaalidele, aga tõsisema nautimiseks puudub oskus ja süvenemisvõime.
Lugesin just äsja teatrikriitik Karin Kase kirju Kaarel Irdile aastaist 1953–1984 ja sain kinnitust oma mõtetele. Karin Kask kirjutab: «Tegin erakordse hüppe – estraadietendusele – ja sain vapustava elamuse. Taipasin alles nüüd, heldeke, siit ju tuleb see kunstist ära-võõrutatud publik, kes ihkab mõistust välja-lülitavat nalja. 17 etendusega oli vaadanud üle 15 tuhande inimese. Täissaalid à 1100 inimest!»
Kui maailmas on muusikafestivalidel aastakümnete pikkune kogemus ja väljakoolitatud publik, siis Eesti festivalid alles kasvatavad oma publikut. «See paneb Eesti kontserdid hoopis teise valgusesse,» ütleb rohkete kogemustega muusik Leppik, kes eriliselt oskab hinnata laulu, mis väljub kirikuseinte vahelt, et tunnetada, «kui kaunis on see maailm, mille Jumal on loonud».
«Vägev kogemus tuleb siis, kui gregoriaani laul korraks väljub kiriku müüride vahelt ja läheb loodusesse.» Isa Sakarias meenutab kontserti Leigol: «Tulime saarele parvel ja me vaevu mahtusime sellele. Parvemehed olid ikka väga tõsised, meil kõigil olid käes tõrvikud. Kui keegi oleks kaldunud oma kehakaaluga ääre poole, oleks kõik lennanud – see oli huvitav parvesõit.»
Meeliülendav oli Lätis Baus-ka vanamuusikafestival koos võimsa protsessiooniga, kus Vox Clamantis laulis lossi bastionis vabas õhus, või siis «Trondheimis Püha Olavi päeval hommikul kell neli laulda missat, piimjas udu tõuseb, see on…», jätab ta kogetu sõnadesse seadmata.

Lisatulu või kahjum

Urmas Nageli jaoks on probleem selles, kui kontsert kirikus asendab jumalateenistuslikku elu. «Kontsert ei ole kiriku põhitegevus ja sellega ei tohi üle forsseerida. Viimased paarkümmend aastat on näidanud, et me oleme nii palju andnud järele ja lõpuks on nii, nagu üks inimene ütles: olen ju igal aastal käinud kirikus, suvel käin ühel kontserdil ja vahel ka kahel.»
Praost peab kiriku seisukohalt lapsikuks, et me sel moel tahame tuua inimesi Jumala juurde ja mõtleme, et «äkki seekord tuleb 300 inimest kirikusse». Rahul võib olla ainult see, kes vaatabki kirikut kui kontserdisaali. Kiriku eesmärk ei ole anda inimesele sellist tunnet. «Inimesi ei saa ühegi nipiga tuua Jumala juurde, mitte kunagi.» Tulija peab ise leidma tee.   
Kontserdikorraldajale on kirikud, mida traditsiooniliste kontserdipaikadena ei reklaamita, odavad rendipinnad. «Rendisummad on olnud väga väikesed võrreldes sellega, mida artist peaks maksma, kui ta tahab kontserti teha näiteks Pärnu kontserdimajas,» arvab Urmas Nagel. «Kontserdituuriks on võimalik saada toetust ka Kultuurkapitalilt, kui sul vähegi nimi taga on. Maal on vahel ka mõnikümmend inimest ja ega see tulu väga suur ole. Ei saa loota piletimüügile.»
Urmas Nagel leiab, et kui keegi teeb kirikus midagi, «mis ma oluliseks pean, ja teenib üritust, siis miks ma peaksin tegema sellest lisatuluallika». Praost ei ole kindel, et see ki-riklikule elule hästi mõjuks.

Inimene on väärtus

Rohkem kui kirikuis toimuvate kontsertide pärast valutab praost Nagel südant kirikumuusikute pärast. «Meil ei ole päris selget arusaama muusika osast kirikus ja rõhuasetused võiksid olla teised. Me oleme kaotanud ära pühapäevakoolid ja pühapäevakooliõpetajad, diakooniatöö tegijad. Me ei hoia oma inimesi. Nüüd läheme uuele ringile.
Kirikumuusikute koolitamine on väga kallis, aga kogudused ei suuda sellest alati aru saada. Kirikumuusikute hoidmine, nende kaasamine on oluline. Kui inimene saab 500 krooni orelimängu eest, siis me ju ei hooli tema tööst. Mõni võib öelda, et tund aega tööd, palju selle eest ikka maksta. Seda võib arvata inimene, kes midagi ei jaga. Selleks, et muusik suudaks oreli taga tund aega mängida, on aastaid ja pidevat tööd tarvis.
90 protsendil kogudustest puudub organist, on klaverimängija, kes tunneb ka orelit. Koguduste eelarve tegemise juures on aga nii, et kui sa juhatuse koosolekul avaldad soovi seina ära lubjata, siis tuhat krooni eraldatakse silma pilgutamata, aga kui tahad organistil palka tõsta, siis on see täiesti võimatu. Sest raha ei ole!
Ma näen, kuidas muusikud püüavad liturgilist elu huvitavamaks teha, aga me ei ole neile võrdväärsed partnerid. Minu jaoks on see kummaline. Kardetakse litaania teistsugust viisi, ei kardeta aga seda, et tõsiusklikud inimesed tulevad kirikusse ja näevad seal tsirkust.
On üsna ükskõik, kas me teeme kirikus kontserte, me võime seda teha, kui kirikumuusika ja jumalateenistuslik elu on korras ja elav,» seab praost rõhuasetused paika.

Sirje Semm