Kuulata lindu

Segastel aegadel sagenevad segased sõnumid. Võib muidugi vaidlema jäädagi, kas praegune aeg on segasem kui mõni varasem. Tundub, et inimestel on üha raskem aru saada, mis tegelikult toimub ja mida tegema peaks.
Meedias võtavad sõna spetsialistid, poliitikud ja õpetlased; nende juhised on sageli vastuolulised ning raskesti mõistetavad. Keda tegelikult kuulata? Loomulikult neid, kes oma seisukohti kõige ratsionaalsemalt ning teaduslikumalt põhjendavad. Kuigi vahel on kiusatus nõustuda Pentti Saarikoskiga, kes ütles, et teaduslikud uurimused on niisamasugune fiktsioon nagu romaanidki, erinevus on ainult selles, et nad on halvasti kirjutatud…
Segadust suurendab asjaolu, et mitte alati ei paljasta analüütikud oma tulevikukujutlusi. Olukord meenutab mootorsõidukite võidukihutamisi, kus kõik sõnades pelgavad traagilist õnnetust ja on nõus turvameetmete karmistamisega, aga salamisi loodetakse ikka näha rususid ja laipu. Keegi ei tea täna päris kindlalt, kas meid ootavad ees ökoloogiline katastroof, majanduse kollaps ning kogu senise elukorralduse kokkulangemine või mitte. Sõnades otsitakse palavikuliselt lahendusi, et kõik jääks nagu seni, aga inimloomus lausa vajab põnevust ning teravaid elamusi. Maailma lõppu saab ju üksnes korra kogeda.
Viimases Akadeemia numbris kirjutab füüsik Tiit Kärner: «Kogu poliitiline demokraatia on üles ehitatud ekslikule eeldusele, nagu teeks inimene ratsionaalseid otsuseid. Kas poliitikud seda tõepoolest usuvad või on see jutt lihtsalt suitsukatteks, et varjata inimestega manipuleerimist, seda on raske öelda.»
Ma arvan, et Tiit Kärner ei pea oma väidet kuigi suureks avastuseks, sest eks seda ole mitmes romaanis ka paremini öeldud. Kõnelemata igat sorti traditsionalistidest, kes rõhutavad inimüleste institutsioonide vajadust mõistmatute masside ohjeldamiseks, või eri värvi revolutsionääridest, kelle programmi kuulub tavaliselt seisukoht, et ükskõik milline muu olukord oleks praegusest parem, kuigi juhmid inimloomad sellest aru ei saa.
Nii ühiskonnas üldiselt kui kirikus peavad ikka olema nii traditsionalistid kui revolutsionäärid. Need, kes soovivad, et kõik jääks nagu seni, ja teised, keda innustab põnevus millegi täiesti uue ees, isegi kui see sünnib läbi totaalse palangu. Kuigi kahe seltskonna vahel pole alati lihtne vahet teha.
Assessor Mati Maanas tegi eelmises Eesti Kirikus ettepaneku haldusreformiks, praostkondade kaotamiseks ja piiskopkondade loomiseks. Reform tähendaks justkui uuendamist, aga konkreetne kava paistab kohemaid sõna võtnud kriitikute jaoks üsna traditsionalistliku pöördumisena juba olnu juurde, lootmisena institutsioonide imelisele väele.
Assessor ei mõtle seda kindlasti päris nõnda, aga mulle meenus tore pilt Colombia novellisti Gabriel García Márquezi mälestusteraamatus, kus ta kirjeldab oma segastesse aegadesse langenud lapsepõlve Sucre linnas: «Igal õhtul pärast roosikrantsipalvust kostsid kirikutornist kellalöögid, mille arv vastas kõrvalasuvas kinos väljakuulutatud filmi moraalsele hinnangule Katoliikliku Kinoameti kataloogi järgi. Valvemisjonär istus teisel pool teed oma kabineti uksel ning jälgis kinnominejaid, et trahvida keelust üleastujaid.»
Imetlusväärne viis selgete sõnumite edastamiseks, kas pole?
Ka Lootuse festival soovib lasta kõlada traditsioonilisel selgel kristlikul sõnumil maailma «kõige jumalakartmatumas» ühiskonnas. Ent Põhja-Ameerika äratusliikumistes sündinud evangelikaalne vaim, mida suursündmuse staaresineja tõenäoliselt vahendab, peaks sisaldama luterlikust seisukohast vaadelduna üsna revolutsioonilist kuulutust peatsest hävingust ja hukust ning jumalariigi rajamisest siinsamas maa peal – üsna väheste valitute tarvis.
Koguduse juhatuse esimehe ettepanekul taastasime sellest nädalast Tartu Jaani kirikus Eesti oludes traditsioonilise viisi. Mitte küll roosikrantsipalvusi ega valvemisjonäri ametit, vaid põhimõtte, et kirik on avatud üksnes pühapäeviti jumalateenistusteks. Igapäevased palvetajad, turistid ning muiduhuvilised naasku kuu aja pärast või kui majandusolud lahedamaks muutuvad ja me taas kütte- ning elektriarveid tasuda suudame. See oli ratsionaalne otsus, mida toetasid spetsialistide analüüsid hetkeolukorra ning tulevikuväljavaadete kohta. Numbritega on raske vaielda, aga päris rahule süda ei jäänud.
Veel üks kuulus kirjanik, Nikos Kazantzakis, on oma segastesse aegadesse langenud koolipõlve nõnda meenutanud:
«Ühel jumalikul kevadpäeval olid aknad avatud. Vastasmaja ees õitses mandariinipuu ja selle lõhn tungis klassi. Meie mõtted olid suunatud vaid õitsvale mandariinipuule ja me ei suutnud enam kuulata akuute ja tsirkumflekse puudutavat. Just sel hetkel laskus üks lind kooliõues kasvavale plataanile ja alustas laulu. Siis ei suutnud kahvatu punapäine õpilane nimega Nikolios, kes sel aastal oli külast tulnud, end enam vaos hoida. Ta tõstis sõrme.
«Ole vait, õpetaja!» hüüdis ta. «Ole vait ja lase meil lindu kuulata!»»
Segastel aegadel on vahel vastupandamatu kiusatus paluda õpetajaid olla vait ja lasta meil lindu kuulata.

Urmas Petti