Läbi lauluraamatu

20.–21. augustini Haapsalus toimunud III koraalimaratonile saatsid esindajad kõik EELK 12 praostkonda, et katkematu ühislauluna kahe päeva ja ühe ööga läbida kiriku laulu- ja palveraamat (KLPR) kaanest kaaneni, kokku 484 laulu.

Kui pühapäeva õhtul kell seitse Haapsalu Jaani kirikusse jõudsin, oli koraalimaraton hoos. Paarist hetkest „soojenduseks“ piisas, et pealtvaatajast osalejaks saada. Leidsin istekoha, otsisin kotist kaasavõetud lauluraamatu ning asusin laulma. Altari ette seatud tahvlilt oli näha, et jõutud on lauluni nr 160. Tartu praostkonna organistide eesmusitseerimisel kõlas võimsalt „Kindel me usk kui põhja paas, kaljule rajatud hoone …“.
Üks laul lauldud, võeti käsile järgmine ja edasi järgmine … Oli nauditav jälgida organistide Anna Humala, Anneli Klausi ja Meelis Olevi oskuslikku koostööd, kui nad vahemänge improviseerides andsid kolleegile koha pilli taga. Et heli ei vaikiks ja laul kõlaks katkematult.
Jõudes luterliku kiriku hümnina tuntud lauluni nr 163 „Üks kindel linn ja varjupaik“, tõusti spontaanselt seisma ja tunti uhkust. Uhkust, et täna 26. taasiseseisvumisaastapäeva tähistavas Eestis seisab luteri kirik vaba rahvakiriku pärandikandjana ning et selles kirikus on juba 25 aastat lauldud oma laulu- ja palveraamatust.

Kirikust kirikusse
Enne Tartu etteastet oli Ida-Harju praostkonda esindanud Kose kiriku pasunakoor Kahro Kivilo juhendamisel maratonile nii hea tempo andnud, et korraldajatele ootamatult jõuti plokiga, mis sisaldas Kristuse taevaminemis- ja nelipüha-, kolm­ainupüha, jaanipäeva, surnuaiapüha, mihklipäeva, lõikustänu- ja usupuhastuspüha laule, enne loodetud aega valmis ning helilooja ja laulja Eerik Jõks asus aja täiteks a cappella psalme retsiteerivalt laulma. Eks andnud see hea võimaluse häälepaeltele puhkust pakkuda ning laulmise asemel vaiksele palvele keskenduda.
Õhtul kell kaheksa liiguti protsessioonis Jaanist toomkirikusse, mis üle linna heliseva kellamänguga maratonis osalejad vastu võttis ning nüüd ürituse lõpuni „peastaabiks“ jäigi.
Tartult võttis teatepulga üle Viljandi praostkond, kelle juhtida kella 20–23ni jäid KLPR laulud 164–198. Tuuliki Jürjo, Ülle Noormäe ja Merike Saaremetsa eestvedamisel saadi oma ülesandega hästi hakkama. Värskendava tuuleõhuna mõjus nende poolt oreli kõrval instrumentidena ka mitme puhkpilli ning kitarri kasutuselevõtt.
Valga praostkonna saabumist kell 23 polnud võimalik mitte märgata. Praost Mart Jaansoni ja abipraost Vallo Ehasalu järel valgus kirikusaali suur bussitäis kirikumuusikasõpru, eakatest lasteni. Järgneva kolme tunniga tuli ilmsiks, et võimalust koraalimaratonil kaasa lüüa on võetud väga tõsiselt. Õp Tiit Kuusemaa jäädvustas ajaloo tarbeks filmilindile, kuidas praostkonna muusikud maratonikoguduse ühest päevast teise juhtisid.

Lauluga töönädalasse
Märkamatult sai pühapäevast esmaspäev. Endalegi ootamatult lükkan öömajale minekut tunnist tundi edasi, sest on raske loobuda osadusest, mida pakub kooslaulmine imelise akustikaga pühakojas.
Uskumatult võimsalt, ka paljuliikmelisele koorile silmad ette tegevalt kõlas Valga praostkonna kümmekonnaliikmelise ansambli mitmehäälne „Õnnista ja hoia“.
Et väike keelekaste kulub laulmise vahele ära, teab iga muusik, aga kui turgutavalt mõjub kohvisõõm, võis mõndagi öist kirikulist, kelle jaoks laud kaetud, üllatada. Kodust õhkkonda lõi tõik, et piiskop Tiit Salumäe käärkambrist ise joogilisa käis toomas.

Jumalale une arvelt
Kui koraalimaratoni lõpetama tulnud peapiiskop Urmas Viil­ma esmaspäeval enne lõpumissat koosviibijatele tunnustust jagades palus märku anda, kes on algusest peale kohal olnud, tõstis piiskop Salumäe käe ning sai selle eest kirikupealt ametivennaliku kiituse. Piiskopi kõrval oli algusest lõpuni rivis ka Eerik Jõks. Piiskopi abikaasa Lia Salumäegi oli väsimatu nii oreli taga, eestlauljana kui ka hea perenaisena kirikulistega suheldes.
Esile tuleb tõsta ka Anneli Klausi, kes lisaks Tartu ja Valga praostkonna, kus ta kirikumuusik on, koosseisus osalemisele aitas hädast välja Võru praostkonna, kust ainsa esindajana oli kohal abipraost Margit Lail. Ka Järva praostkonnast oli tulijaid vähe. Teisel maratonipäeval jõudsid Haapsallu õpetajad Lea Heinaste ja Katrin-Helena Melder.
„See on kummardus meie lauluraamatule, millega nüüd omal kombel hüvasti jätame. Piibli kõrval on KLPR väga oluline teos iga kirikumuusiku jaoks,“ rääkis Anneli Klaus Eesti Kirikule kuuendal hommikutunnil, mil ta väikeseks kohvipausiks oreli tagant selga tuli sirutama. „Pole midagi hullu, kell kaheksa tulevad puhanud jõud ja saan minna puhkama,“ ütleb ta reipalt.
Jõudmaks järgmistele tööülesannetele, katkestan maratoni kell seitse hommikul, lahkumisest kahju tundes meenutan piiskop Tiit Salumäe sõnu: „Järjepideva ühislaulmisega soovime näidata, et meie palve ei katke. Pühendame oma aja Jumalale, sest meil ei ole Jumalale mittekuuluvat aega.“
Liina Raudvassar

Pildigalerii: