Lähedased kauged jõulud

Mitmed advendijutlused ja vaimulikud mõtisklused, mida olen erinevates Ameerika kirikutes kuulnud, keskenduvad suurel määral jõuluostlemiseks nimetatavale võitlusele elu ja surma peale.
Tunnistan, et nii hull see asi siiski pole. Tänaseks luutsinapäevaks, mil seda lugu kirjutan, on paljudes poodides olnud jõulukaunistused ülal juba oma kaks kuud. Ning paar päeva enne advendiaja algust, kui parkisin auto kõrvetava päikese eest ühe ostukeskuse ees kõrguvate palmide alla, kuulsin ust avades valjuhääldist kõlavat hoogsat tervitust «Rõõmsaid jõule kõigile!». Muidu aga pole märgata suurt midagi. Eriti sellist, mis oleks võrreldav Eestis tavaks saanud advendialgusega: ei mingit avalikku küünalde süütamist, sõnavõtte ega artikleid.
Siiski, artikleid ikkagi on, aga peamiselt uudistena sellest, kuidas siin-seal tunneb keegi ennast ahistatuna kauplustes kõlava jõulumuusika tõttu, kuidas koolidest tuleb kõrvaldada häirivad religioossed sümbolid, nagu näiteks jõuluvana, kuidas mõnes söögikohas eelistatakse mängida ladina- või saksakeelseid jõululaule, kuna need häirivat külastajaid vähem, sest nende tekstist ei saada aru.
Ühe üleriigilise uudistekanali veebilehelt juhtusin lugema ka väga head vaimulikku mõtisklust teemal «Kas peaksime jõulud sel aastal vahele jätma?», mida siinkohal pisut osundan.
«Vahest on meie maailm ja sinu elu päris sarnane Petlemma laudaga. Kuskilt kasimata, teisal haisevgi. Mitte eriti lummav. Mitte kuigi klanitud. Inimesed sinu ümber meenutavad loomi laudas: mäletsevad lambad, põikpäised eeslid … ja see lehm seal nurgas näeb välja täpselt nagu too naaber kõrvalmajast …
Hetk, mil Maarja puudutas Jumala palet, on hetk, mil Jumal kinnitas: ei ole olemas ühtki paika, kuhu Ta ei läheks. Kui Ta on valmis sündima laudas, siis võid oodata Teda tegutsemas igal pool: baarides, magamistubades, koosolekusaalides ja lõbumajades. Ükski koht pole liiga labane. Ükski inimene pole liiga paadunud. Ükski vahemaa pole liiga pikk. Ei ole kedagi, kelleni Ta ei ulatuks. Tema armastusel pole mingeid piire. Kristuse sündides sündis ka meie lootus. Tegelikult ma arvan, et vajame jõule rohkem kui kunagi varem just sel aastal.»
See ei puuduta ainult ameeriklasi, kogu maailm tundub olevat järjest ebakindlam paik, kus on raske näha lootust. Paljud siinsed eestlased, kellega olen vestelnud, on mures nii oma laste tuleviku pärast Ameerikas kui meie maa ja rahva pärast Eestis. On rõõm tõdeda, et paljud otsivad lootust ja julgustust just Kristusest, ning on olnud suur eesõigus sõnumit sellest lootusest paljudega jagada.
Advendi- ja jõuluaeg toob Lõuna-Kalifornia eestlased kokku päris mitmel puhul. Detsembri alguses toimus Los Angelese Eesti Majas traditsiooniline jõululaat, millel meie oma perega osalesime põhiliselt süldi-, pasteedi-, kõrvitsa- ja leivameistritena. Kolmandal advendipühapäeval toimus eesti täienduskooli ja koguduse jõulupuu. Sellele eelneval laupäeval oli mul võimalus külastada Los Angelesest lõuna pool hajali elavaid eesti inimesi ühes sõbralikus kodus, kuhu neid oli päris palju kokku tulnud. Ees ootavad veel seenioride jõulukoosviibimine, segakoori jõulupuu ning muidugi jõuluõhtu jumalateenistus.
Jah, puudu on lumi ning palju muudki harjumuspärast. Siiski usun ja olen juba kogenud, et kui jõuludel keskenduda peamisele – rõõmusõnumile Jeesusest Kristusest, inimeseks saanud Jumalast – ning jagada seda oma kõige lähematega, unustamata, et igaüks, keda kohtan, on mu ligimene, siis polegi suurt vahet, millises maailma otsas parajasti viibid.
Soovin rohket rõõmu ja õnnistust kauniks jõuluajaks kõigile nii lähedal kui kaugel!
Enn Auksmann,
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Los Angelese kogudust teeniv Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja