Lahtiste uste päev

Taas hakkab eemalt paistma kiriku jõuline siluett. Taas avastan end küsimas, nagu paljudel eelmistel kordadel, mis see õieti on? Arhitektuurimälestis?  Kultuuriobjekt? Pühapaik? Koguduse kodu? Milline arusaam domineerib kohaliku kogukonna teadvuses?

20. sajand viis inimesed individualismi, võõrandumise ja üksinduse maailma. Kristuse Ihu kippus muutuma üksnes administratiivseks või dogmaatiliseks moodustiseks. Otsiti vastukaalu. Jõudu kogus karismaatiline liikumine ja liturgiline reform. Vatikani II Kirikukogu soovitas altarilaua tuua koguduse keskele ja pöörduda preestril näoga rahva poole. Kristus ei ole kõrgel ja kaugel, vaid nende keskel, kes,  kas või kahe ja kolmekesi,  tema nimel koos on.
Kui Martin Luther otsis Piiblit tõlkides vastet kirikut märkivale sõnale, leidis ta selleks kõige sobivama olevat väljendi Gemeinde – kogudus, kogukond. Selle tüve külge kuuluvad  ka mõisted osadus ja osasaamine.   Kirik on niisiis  midagi, kus ollakse koos Jumalaga ja üksteisega.  Osaduses väljendub inimloomuse sotsiaalne ja sakraalne mõõde. Ja kindlasti mitte ainult vaimus, administratiivselt või teoreetiliselt, vaid ka osaduskonnana, Jumala laste perekonnana – tänus, palves ja Jumala Sõna kuulamises.  Aga kus siis? Kiriku ukse ees põksub  mõnegi süda ärevalt ja ootusrikkalt – mis ootab selle taga? Aga oh häda, kui uks on lukus. Pole silti ega viidet. Kas Jumalat pole kodus? Kas see on ikka kristlaste kogunemiskoht?
Meie kirikus on ligi paarsada pühakoda ja kuulutuspunkti. On tõsi, et vaimulikud igal pühapäeval kõikjale ei jõua. Ometi on kujunenud – ja seda pigem viimasel poolsajandil – tava, et jumalasõna kuulutamine ja palvetamine on vaid vaimuliku ülesanne. Kui teda ei ole, jäävad uksed lukku. Aeg on seda hoiakut muuta. Pühapäeva pühitsemist võib mõista ka kui koguduse kokkutulemist selleks määratud paika – pühakotta. Seda peaks saama  alati ja igas koguduses korraldada – vähemalt pühakoja uksed avada. Koguduse juhatuses või nõukogus tuleb vaid kokku leppida, kes, millal ja mida teeb. Ka koguduse liikmeskonnas leidub kindlasti neid, kes kaasa aitaksid. See ei nõua palju rohkemat kui tahet ja usku. Kella lüüa, Piiblit lugeda,  laulu- ja palveraamatu toel laulda ja palvetada  saavad ju ka ilmikud. Pealegi ilmub kirikulehes igal nädalal jutlus, mille võib kokkutulnuile ette lugeda. Jumala pühitsev Vaim muudab selle koosolemise ülesehitavaks ja viljakaks.
Jumala teenimine ei saa jääda olude või majandusmurede taha. Kuulsin hiljaaegu mälestust kehvast taluperest, kus polnud isegi hobust, et kirikusse sõita. Pühapäeva hommikul istusid pereliikmed jalgu kõigutades kaevurakkel, kuulasid Piibli lugemist ja hõiskasid  üheskoos laulda: Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat kiita… Selline oli talu vaim, kommenteeris  kõneleja. Kas selline ei peaks olema ka koguduse vaim? Tehkem siis pühapäevane kogunemine kirikus  reegliks.  Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, manitseb Heebrea kiri (10:25).  Kui keegi tõesti pühakotta ei pääse – kas puudub hobune, auto või ühistransport või ei luba tervis –  saab  palvuse muidugi  ka kodus pidada. Naabrid ja sõbradki saab kaasa kutsuda. Pühapäeva pühitsedes olgu aga avatud nii südame- kui kiriku uksed! Õieti pole ju küsimus selles, et uksed oleksid lahti, vaid et uste taga oleks koos kogudus, et iga kristlane tunneks kutset  sisse astuda.
Kirik, kus toimuvad regulaarsed jumalateenistused,  on suur sõnum kogu ümbrusele. See ei ole üksnes hoone, tühi maja. See on märk elavast kogudusest, kuhu oodatakse ka teisi. Osadus liidab, ehitab ja innustab.  Osadus on enam kui koosolijate summa. See on Kristuse Ihu, kus igal liikmel on ülesanne. Kiriku ust avama ja sellest sisse astuma ei peaks ajendama ainult vajadus midagi saada, vaid ka vajadus midagi anda – jagada oma rõõmu, näidata üles armastust Jumala ja kaasinimeste suhtes, teiste eest palvetada ja oma usku tunnistada. Äkki on just see väärtuslikum osa meie elust ja ajast? Laulik Taavet ütleb: Üks päev Sinu õuedes on parem kui muid tuhat! (84:11).
Niisiis, tehkem pühapäevast ühisel nõul ja jõul lahtiste uste päev igas koguduses ja kirikus! Seda enam kogeme ja mõistame Kristust uksena Isa juurde.

Adres Põder,
peapiiskop