Lahustunud kristlus

Lugesin ühest misjoniajakirjast, kui hirmus on kristliku moraali õpetamine kristlust kuulutamata. Autor arvas, et kõik kaasaja hädad tulenevad sellest. Tundub, et osa kristlaste jaoks on epiteetide ja täpsustuste kaudu kristliku ja mittekristliku eristamine ääretult oluline. Kas mõni muusikapala, raamat või teguviis on kristlik või mitte?
Kord rääkis üks tore inimene, kuidas ta unistab kristliku hambaravikabineti loomisest. Kui küsisin, mida see tähendab, ütles ta, et seal oleks odavad hinnad. Nii võiks ehk ka kauplusi ja kaubanduskette toidukorvi hindade järgi kristlikeks ja mittekristlikeks jagada.
Raske on nähtusi ja tegevusi sääraselt eristada. Mõned asjad lihtsalt on, mis nad on. Kas vanniskäimine või hammaste pesemine on kristlik või mitte? Kas looduses saame taimi, loomi ja loodusnähtusi lahterdada kristlikeks ja paganlikeks?
Mulle isiklikult pole kunagi sümpatiseerinud selline spiritualiteeditüüp, mille kohaselt kristlus tähendab ranget eristamist/eristumist. Uku Masing on väljendanud umbes sellist mõtet: kes tõmbab piiri enda ja sipelga vahele, ehitab müüri inimese ja looduse vahele, seda ei saa päris kristlaseks pidada. Masing kirjeldas nõnda eestlaslikku vaimsust, mis erineb saksa vaimsusest.
Kohaliku kultuuriga kohanenud, sulandunud vaimsus on kristluse ajaloos osutunud kõige elujõulisemaks. Paljudes tekitab vaimustust Iiri kristluse lihtsus ja poeetilisus. Armeenlased, iirlased jpt rahvad on kristluse nii omaks võtnud, et tundub, nagu oleks see tekkinud selle kultuuri keskel, mitte kusagilt sisse toodud. Sest misjonärid ei vastandanud kristlust kohaliku kultuuriga, vaid sulandusid kommetesse, lauludesse ja pärimustesse.
Mulle tundub, et ühiskonnas lahustumine on (lääneliku) kristluse parim osa. Selmet eristada end mittekristlikest tegevustest ja nähtustest, on kristlikud väärtused ajapikku lahustunud ühiskonna loomulikeks osadeks. Sotsiaalhoolekanne, haridus, tervishoid ja teadus on kaasaja lahutamatud osad, mille hüvesid tahame kõik nautida, aga pahed kirjutame maailma patususe arvele.
Tegelikkuses on kõik nad alguse saanud just kristliku mõtteviisi ja väärtuste pinnalt. Inglismaal ja Ameerikas aktiivselt tegutsenud kveekerid isegi ei nimeta ennast kristlasteks, vaid sõpradeks ning ilma igasuguse erilise tähelepanuta enda sisemistele veendumustele mängisid olulist rolli lastekaitse, vanglate ja haiglate sotsiaalhoolekande ning kõigile kättesaadavate raviteenuste arengus.
XX saj on kveekerite tegutsemine aidanud aluse panna ohvriabile ja lepitusele (Eestis lepitusmenetlusena ja alaealiste mõjutusvahendina). Kas pole tegu kõnekam kui sõna või epiteet, mis teole on lisatud?
Eespool mainitud artiklis kirjutab autor, et hea olemisest ei piisa taevasse saamiseks. Ei saa vaielda, sest mind pole taevassesaamise komisjoni arvatud, ent Jeesuse tähendamissõnade alusel julgen selles siiski kahelda. Tähendamissõnas rahvaste kohtust (Mt 25:31–46) eraldab Jeesus sikud lammastest tehtu alusel ning mõlema seltskonna jaoks on otsus üllatav. Tundub, et õigeksmõistetud ei käinud kristlikke tegusid tegemas, vaid tegid seda, mida südames õigeks pidasid.
Mäejutluses ajab Jeesus enda juurest ära need, kes on tema nimel suuri asju korda saatnud, ning ütleb: «Ma ei ole teid kunagi tundnud …» (Mt 7:23). Enne seda on ta kõnelnud heast puust, mis kannab head vilja. Seega tundub, et oluline ei ole õppida häid ja halbu puid eristama, kristliku ja mittekristliku vahele piiri tõmmata, vaid oluline on saada heaks puuks ning kanda häid vilju, ilma neile nime andmata ja silti kleepimata. Ainult Kristus ning tema lõputu arm saavad meist teha head puud, ent selle puu mõte ei ole enda juuri demonstreerida, vaid vilja kanda.

 

 

 

 

 
Jaanus Kangur,
religiooniantropoloog