Laps magab, taevas on must

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number:  /

Foto: pixabay

Sõjapäeviku asemel

Laps magab, taevas on must.
Linnud ei lenda siin enam.
Nende asemel lendavad droonid.
Ja mina – mina loen vaikuses
oma südame tukseid
nagu palvehelmeid.

Ma olen noor.
Ma olen ema.
Aga täna ma olen hirm,
olen karje, mis ei kustu
isegi siis, kui maailm kustub.

Kuidas hoida väikest kätt,
kui suured käed meisterdavad pomme?
Kuidas laulda hällilaulu,
kui hällidki on täis uudiseid surmast?

Ja siiski –
ma usun. „Aita mu uskmatust …“

Ma usun, et see,
kelle käes on ajad ja ajastud,
ei jäta meid siia niisama,
et ristilöödud Poeg
on juba vastus mu valule.
Ilma küsimatagi. Armastuse pärast.

Armastus on lill, mis õitseb luba küsimata.
Seepärast, sõjamehed, vaadake lilli väljal!

Ma ei tea, mis saab.
Ma ei tea, kas mu laps
saab kunagi joosta läbi rohu,
ilma et rohi oleks verine.

Aga ma tean,
et selle musta taeva all
jäävad õitsema lilled, sündima lapsed.

Urmas Nagel

Jaga