Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Lastepäraselt suhte- draamana Birgitta festivalile

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Selle aasta Birgitta festivali (9.-18. augustini Pirita kloostris) uudislavastus on Aino Perviku teose «Arabella, mereröövli tütar» põhjal valmiv lastemuusikal. Libreto kirjutanud lastekirjanik Leelo Tungal rääkis sel teemal lähemalt Eesti Kirikule.

Milliseid nõudeid esitab lastemuusikal vabas õhus Birgitta festivalil esitatuna tekstiloojale? Mis on raske?
Birgitta festivalil Eesti oma lastetüki lavaletoomine oli Eri Klasi idee – ja minu meelest väga hea mõte, sest laste osaks ongi ju parimate traditsioonide edasikandmine ja arendamine. Teisalt, lastest publik on palju kirjum kui täiskasvanutest koosnev saalitäis: lavastuses peab olema midagi nii nelja- kui ka neljateistkümneaastase jaoks.
Aino Perviku «Arabella, mereröövli tütar» oli omal ajal minu tütarde üks lemmikraamatuid ja ma ise lugesin seda põnevusega. Kuid libretot kavandama hakates mõistsin, et vägivald ja rohked tapmised mõjuksid lavalt nähtuna palju julmema ja traumeerivamana kui raamatut lugedes, nii et esialgu tundus, et süžeest kinni pidades pole võimalik libretot kirjutada.
Ühel hetkel taipasin: ahnust ja julmust saab kirjeldada ka läbi huumori­prisma, ning muusikali piraadid said märksa naljakamad kui jutustuse tegelased. Sestpeale polnud kirjutamine enam raske.

Teie eesti keele kasutus, rikkus ja ladusus on üldteada. Seega usun, et Teie loodud teksti kuulamine on juba hariv. Kuidas sobite või sobitute (või panete end sobima) Olav Ehala muusikaga? Kumb oli enne, kas muusika või tekst?
Olaviga seob meid pikaajaline sõprus ja temaga on alati põnev töötada. Oleme koos kirjutanud muusikalid «Nukitsamees» (millest küll enamjagu laulutekste on Juhan Viidingu kirjutatud samanimelise filmi jaoks), «Lumekuninganna» ja «Käsikivi kosmosest», nüüd ootan huviga «Arabella» muusika valmimist. Olav käib tekstidega alati väga hoolikalt ümber, oskab meloodiaga ikka luua midagi uut ja samas sõnaliste kujunditega haakuvat, nii et sageli alustavad ta laulud uut elu isegi väljaspool lavastusi. Ehala käekiri on alati stiilne ja äratuntav, kuid ikkagi üllatav.

Kui suur osakaal on tekstil, kui suur lauludel? Võibolla on kogu muusikal värssides?
Muusikalis on viisteist laulu, millest enamjagu kannab edasi ka sündmustikku. Loodan väga, et etendus ei lähe noore publiku jaoks liiga pikaks – minu sooviks oli, et peamised raamatusündmused ja -tegelased jääksid lavastusse sisse. Palusin Aino Pervikul libreto üle vaadata ja minu rõõmuks jäi ta kõigega rahule.

Mida omalt poolt soovite selle muusikaliga edasi anda peapublikule ehk lastele?
Nagu jutustuses, nii ka muusikalis on peamiseks sõnumiks see, et tõeline rikkus, mis teeb inimese elu elamisväärseks, ei seisne kallites asjades, vaid lähedastes inimestes, keda võime usaldada ja kes meid usaldavad. Selleni jõuavad nii üheksa-aastane Arabella, olles kogu elu veetnud mereröövlite seas, kui ka tema isa, piraadilaeva kapten, kes taipab ühtäkki, et piiritu rikkus pole talle toonud rõõmu, vaid ainult kadedaid vaenlasi.
Kui aga raamatus jõuab see sõnum kapten Tinani traagiliselt hilja, siis muusikalis jätame vaatajale lootuse, et Arabella isa võib veel – hoopis teiseks muutununa – tütre juurde peatselt tagasi tulla. See on lootus, mida hellitavad praegugi paljud lapsed, kelle isadel ometi pole piraatlusega mingit pistmist …

Festivalikülaliste seas on ka võõramaalasi. Mida nemad võiksid Teie arust märgata-leida «Arabellast»?
Usun, et välismaalaste jaoks on lavateoste puhul kõige olulisem muusika. Lavakujundusele seab mängimiskoht piirid ja tekstist arusaamist ei saa neilt ju oodata, kuigi küllap jõuab sisu kokkuvõte kavalehele ka teistesse keeltesse tõlgituna.

Kui kaua kirjutasite seda libretot? Mis Teid ennast selle juures jätkuvalt köidab?
Minu põhitööks on juba aastaid ajakirja Hea Laps toimetamine ja libretot kirjutasin peamiselt õhtutundidel, nii et kulus ikka tublisti üle aasta. Ümbertegemisi tuli seekord küll ette päris palju, eriti alguses, kui püüdsin sündmustikust kramplikult kinni pidada.
Selge see, et tegu on ühest küljest seiklusjutuga, kuid samas on Arabella lugu suurelt osalt ka suhetedraama ja küllap see paelus mind nii lugemise kui ka kirjutamise juures kõige enam. Tahaksin uskuda koos publikuga, et sõprus, armastus ja hoolivus aitavad nii väikestel kui ka suurtel inimestel jääda väärikaks nii vaesuses kui rikkuses.
Juune Holvandus