Laulgem naeratades, nagu hammustaks magusat punast õuna

Siiri Kalvikut, tuntud kui Rapla koguduse koori dirigent, jätkub palju ja mitmele poole. Kes liigub, see elab, kes liigub, see jõuab, ütleb üks vana tõde tublide inimeste kohta.

Siiri on huvitav inimene sellegi poolest, et ei tee pikki plaane, kuid kui üks kindel ja konkreetne vajadus teda tegutsema lükkab, veab ta oma ülesande alati lõpuni, leides igast Jumala poolt talle teha antud kohustusest palju rõõmu, mida kiirgab väljapoolegi.
Ennast Jumala tööriistaks olevat koges ja tundis ta juba küllalt noorelt, võib-olla seoses selle tunde õppimisega, kuidas mõned asjad õnnestuvad ja teised miskipärast mitte. Ta ütles: «Niipea kui tunnetad end seesmiselt tühjana – võib-olla sobiks võrdluseks vihmaveetoru – ja lased Temal seda ülalt täis valada, siis jookseb sinu seest läbi jõud ja ka teadmine, mida, milleks ja kuidas teha. Mina olen vist sellest aru saanud, et tuleb paluda end Tema juhtimise alla, ja püüan kogu aeg õppida, kuidas lasta Temal end juhtida. Sest siis lähebki kõik õigesti.»
Õnn oli kasvada uskliku ema palveviljana
Siiril on vedanud ses mõttes, et tema ema oli lauluinimene ja sattus juba sügaval nõukogude ajal Aleksander Luhametsa juures Antslas toimunud lauluharjutustele, kuhu võttis kaasa ka tüdrukutirtsu. Samuti oli tore sõbratar Evi juures klaverit harjutada ja duetilaulmist proovida. Nii sattus nende pere väga tugeva aktiivse usulise elu sisse, sest ka iga lauluharjutus algas ju palvusega. «Palve osa meie toonases elus, muidugi ka praegu, on suur,» meenutab Siiri Kalvik täna, 55aastasena.
Veel mäletab ta end lapsena koolis esitamas tollases ajas küllalt ootamatut jõululaulu:

Sind, jõuluingel, palun ma,
kui ülalt alla tuled sa,
too rahu minu südame ja jõulurõõmu kõigile.

Laul tuli lapse südamest ja läks kuulajate südameisse ning kellegagi ei juhtunud midagi repressiivset. Ime? Mõned laulud, mida ta ka praegu oma kooriga Raplas laulab, on sellest ajast tuttavad, selged, hingelähedased, väga omad.
Lauluvihik kogunes elu käigus
Et Siiri pole otseselt õppinud koorijuhiks (1,5 aastat kirikumuusikakooli Marika Kahari käe all), on seda huvitavam tema anne ja teha tahtmine. Ta õppis tehnikaülikoolis, laulis sealses Ene Üleoja juhitud kooris, samas ka Nõmme baptistikoguduse juures, kus kujunes välja tugev noortekoor Liivia Kausteli juhatusel.
«Palju repertuaari olen omandanud ka sealt,» märgib ta. «Meie noodikogus on praegu üle 180 laulu, koori vanus on auväärne – üle 106 aasta. Et kirikukoori repertuaar järgib kirikuaastat, siis on teemad aastaringis korduvad, kuid Siiri arust on oluline, et vaimulik laul tugevdaks sidet taevase Isaga, tõstaks vaimselt kõrgemale, lohutaks ja aitaks taasleida seda jumalikku rahu, mida meil kõigil igapäeva­sekeldustes napib.
Lapsepõlves õpitu jääb eluks ajaks meelde, konstateerib ta, mõeldes nii endale kui ka praegustele noortele lauluõppijatele. «Sest tähtis on, et laul, mida esitad või õpetad-juhendad, käiks inimese seest läbi.»
Pole püsivamaid asju kui ajutised
Raplasse kutsus Siirit Marika Kahar: kas sa ei tahaks tulla ajutiselt appi juhatama? Nüüd saab üheksa aastat täis. Õpetaja Mihkel Kukk nentis, et ajutine pidi olema kõige püsivam.
Siiri on püsima jäänud, sest jumalatöö annab talle jõudu tulla toime muude asjatoimetustega: töökohal, lapsi ja vanureid hoides, pereringis on üks terve ja helge keskealine naisterahvas asendamatu, tema najal seisab vaat et üleval see mikroühiskond. Siiril ja ta abikaasal on korter Põlvas, Siiri isa elab Antslas, tööd ja ajutine elamispind on Tallinnas, samuti lapselaps, koor igal pühapäeval Raplas.
«Igale poole peab kuigivõrd jõudma, mõnikord näib, et kogu teenistus, mis pole just suur, kulub selle ringi peal sõites ära.» Aga selline on paljude inimeste elu tänapäeval, ja mitte ainult Eestis – üks pidev sõitmine, sest kohad, kus elada ja töötada, ei lange alati kokku. Peaasi, kui natuke rõõmu ka ikka alles jääks.
«Imelik, et juba Victor Hugo «Hüljatutes» võideldi kaheksatunnise tööpäeva eest, aga meil näib küll, et kel aga töö on, see peab rabama järjest 12 tundi. Siin ongi see koht, et tuleb anda end Tema tahte alla, lihtsalt tööriistaks, paluda, et ma ei tegutseks omast tarkusest, uskuda, et see kõik toimub parimal võimalikul viisil. Siis, kui oled nii häälestunud, õnnestub ka esinemine tavaliselt kõige paremini. Kas elu peakski tingimata kerge olema,» mõtiskleb Siiri Kalvik.
Koguduse koori passiks kõik neli põlve
Raplas on esmalt kooriproov ja siis teenistus. Kooris laulab praegu 32 inimest, mõned neist ka noored, veel hiljaaegu oli liikmete arv 42, kuid aastad ja tervis teevad oma korrektiive. Repertuaari valik ja õpetamine sõltub sellest, kui hästi juht oma koori tunnetab. Siin on suur abistav osa koorivanemal Milvi Tammikul ja abikoorijuhil Eo Toril. Koor ongi ühistöö, mitte dirigendi ainuroll, ütleb Siiri.
Kas valida kaanon või neljahäälne laul, kas õppimine õnnestub nii või naa? Vaheldust võib pakkuda mõnele laulule kitarrisaade, mõnikord tuleb õppides soovitada püüda laulda naeratades, kujutledes, nagu hammustaks väga head punast õuna…
Siiri kujutlus koguduse koorist on selline, nagu ta nägi kord Saksamaal, kus koori noorimad liikmed olid ehk viieaastased, vanimal turjal kas või 100 eluaastat – seal laulsid koos neli põlvkonda.
Seekord õpivad nad jõuluks lastelaulu «Au Jumalal», «Rõõm üle maa». Advendiks kõlas muidugi «Hosianna». 
«Õnnistust!» soovib Siiri lahkudes kätt andes.

Juune Holvandus

Selle aasta 4. augustil, oma 55. sünnipäeval, sai Siiri Kalvik EELK tänukirja pühendunud teenimise eest. Ta pälvis ka Rapla kihelkonna eriauhinna – Maarja Magdaleena pronkskuju dolomiidist alusel, mis antakse sellele, kes koguduse või kihelkonna ellu jätnud püsiva jälje.