Laulu ja muusika külge kasvanud

Helle Nittim on üks kolmest Hiiumaa organistist Siiri Rüütelmaa ja Kristiina Harjaku kõrval. 1992. aastal kutsus Helle oma kodupaigas Suuremõisas kokku laulunaised. Nii pandi alus nüüd juba paari­kümne aasta vanusele Pühalepa kiriku naiskoorile Anna.

Igal kontserdil on koori avalooks Cyrillus Kreegi seatud Pühalepa kihelkonnast pärit rahvaviis «Mu süda, ärka üles» (KLPR 398A). Helle tunnistab, et see on tema lemmik. Nagu ka mitmed Piret Ripsi, Urmas Sisaski ja nüüd ka Siiri Sisaski laulud. Viimaselt on kavva võetud «Mis maa see on».
Helle märgib, et temagi puhul kehtib see ütlus pensionäri aja kohta. «Kui tööl käisin, pensionärid rääkisid, et nii kiire on, ei jõua midagi teha. Nüüd on endal seesama aeg käes,» räägib ta naerdes. «Laulude pähetuupimine ja ümberseadmine võtab aega, ma ei saa ju dirigeerida, kui laul peas pole. Ladinakeelsed laulud on naistel hästi peas, paremini kui eestikeelsed. Vaimulikke laule meeldib neil rohkem laulda.»
Ta ei ole rooste lasknud pedast saadud teist haridust. Nii on Helle aeg-ajalt tõlkinud inglise keelest, aga ka ühe raamatu Sinisuka kirjastusele. «Oli väga huvitav, aga raske, tuli palju materjaliga tööd teha.»
On suguvõsa uurimisega tegelnud, nüüd andis noorematele üle, las nemad uurivad. Pooleli on memuaaride kirjutamine. «Lapsed nõudsid: pane kõik kirja, muidu me pärast midagi ei tea. Ma olen leidnud, et küsida tuleb siis, kui on, kellelt küsida. Ma olen kahetsenud palju asju, mis olen õigel ajal küsimata jätnud.»

Alustas koorilauluga 13aastaselt
Jumindas ja Leesil kasvanud ning Kuusalus leeris käinud neiu Helle sattus Hiiumaale pärast Tallinna pedagoogilisest instituudist 1967. aastal inglise keele ja muusikaõpetaja kutse saamist. Kui suunamiskomisjonis küsiti, avaldas ta soovi Hiiumaale minna, sest polnud kunagi varem seal käinud. Siin sai temast tolleaegse Suuremõisa 8-kl kooli inglise keele ja muusikaõpetaja.
Kummalise kooslusega spetsialiste koolitati pedas vaid kahel aastal. Tallinna I keskkooli lõpetanud tüdrukule sobis aga muusika ja inglise keele koosõppimine hästi. «Kaks palju nõudvat ala oli koos ja kui meile taheti veel midagi juurde panna, ütles kateedrijuhataja Alice Ehin: «Vaadake, millised nad on, nagu tühjaks pigistatud sidrunid.»»
Toona mõeldi õpetajate koolitamisel ka maakoolidele, et noor spetsialist saaks ikka vajaliku tunnikoormuse kätte. Maaõpetaja sai boonuseks tasuta korteri, küttepuud ja elektri. Helle elas algul lossis, kuhu kõik noored õpetajad paigutati. Abiellumise järel elas 11 aastat ämma juures. Kui tulid lapsed, muutus elamine kitsaks ja koliti tagasi lossi. «Siis hakati Suuremõisa «Lasnamäed» ehitama ja saime esimesse uude majja elamispinna, neljatoalise korteri.»
Helle tunneb end Suuremõisas väga hästi. «Eriline rahu on Hiiumaal, ma olen ära harjunud. Kõik mu tutvusringkond on siin. Tütar elab perega Käina taga metsas, poeg siinsamas. Ja mul on siin ka tegevus. Kirik on lähedal.»
Pühalepa kirikus juttu ajades tunnistab 45 aastat tagasi Hiiumaale tulnud naine, et on mõelnud ka mandrile tagasikolimisest. Kui pensionile jäi, mõtles, et läheb koju tagasi. «Olin suviti ikka seal olnud. Aga ema oli siis surnud ja kodu ei olnud enam kodu. Kõik mu tutvusringkond oli siin, seal olin nagu võõraks jäänud. Kui ma olen siin, tahan hirmsasti sinna, ja kui seal, siis siia tagasi. Nüüd olen otsustanud, et jään siia ja käin aeg-ajalt seal.» Jumindas elab Helle sugulane Karli Lambot, Leesi koguduse juhatuse esimees. «Meie vanaisad olid vennad,» täpsustab Helle sugulust.
Helle oli 13, kui hakkas naiskooris laulma teist alti. See sündis ema juhitud külakooris Leesil. «Sestpeale olen kogu elu kooris laulnud. Ema ütles ikka, et ma polnud õieti veel rääkinud, kui juba laulsin. «Ei, mina ei laula, aga Hellel on koht laulusi täus (Kolga ranna murdes: Hellel on kõht laule täis),» ütles kaks aastat vanem vend, kui naabrinaine küsis, kas tema ka laulab.»
Onu Oskar oli Leesi kirikus organist ja pärandas Hellele oma Puncheli. «Mängis väga ilusasti orelit, õpetas mind ka. Väikseid viisikesi juba siis, kui ma veel koolis ei käinud. Ta oli muusikalise hariduseta. Tol ajal oli aga kuueklassilises külakoolis muusikaline haridus väga tugev. Neid oli üheksa last peres, Oskar oli teinud kodus koori ja laulsid samuti mitmehäälseid laule.»

Kirikukellade kaja
Suuremõisas aastaid elanud, sealses koolis ja hiljem tehnikumis töötanud, vahepeal ka Pühalepa külanõukogu esimehe ametit pidanud naine ei teadnud kaua, et siin on ka kogudus, kes enne, kui neile kirik tagastati, vanas vennastekoguduse palvemajas koos käis. «Siis tuli ärkamisaeg ja kõik tulid suure hurraaga kogudusse. Mina olin kirikust vahepeal eemale jäänud. Koolis tehti head tööd ju,» on ta veidi irooniline. «Siis tuttavad kutsusid mind ka, aga räägiti, et kirikusse lähevad need, kes midagi saada tahavad. Ei tule, ütlesin. Küll ma ükskord tulen, aga mitte praegu.»
Kirikutorn paistis Hellele köögiaknasse. «Kui kellad pühapäevahommikul lõid – kirikukell oli minu jaoks nii oluline –, vaatasin, et inimesed lähevad kirikusse … Siis ma ükskord tulingi.»
Jaanus Jalakas oli toona koguduse õpetajaks. Helle, kes oli varasematel aastatel kogu aeg ansambleid ja koore kokku kutsunud, hakkas kogudusse laulukoori tegema. «Kuulasin kõik koguduseliikmed üle, lauljaid ei saanud rohkem kui neli. Küsisin õpetajalt, kas võib koori lauljaid mujalt juurde võtta. «Kui muidu ei saa, eks võta siis,» ütles Jalakas. Siis ma võtsin. Ja rahvast tuli. Oli üks hästi noor leerigrupp, üle 10 inimese. Sealt tuli lauljaid, ka minu enda tütar.»
Praegu teenib kogudust Kristjan Simson ja kahel viimasel aastal peetakse jumalateenistusi kaks korda kuus. «Õpetaja ei jõua igale poole,» on Helle mõistev. Talvel kolib kogudus pühapäevasteks teenistusteks kirikust korterisse, mille kogudus omal ajal ostis maade kompensatsiooniks saadud raha eest.
Kirikus on sõpradelt saadud kaks elektriorelit, tõeline orel puudub, on vaid ümbris ilma sisuta, ja oreli ehitamiseks loodud fondi kogutakse raha. Helle mängib jumalateenistustel harmooniumil. «Ma laulan ka, kogudus on väike ja vana, suurt kaasa ei laula. Mõnikord ajan segamini ka, kui on võõrad tekstid ja pikad laulud, sest ma ei jõua kahte kohta vaadata. Uues koraaliraamatus on minu silmade jaoks liiga väike tekst ja noodid ka kuidagi kahvatud. Kasutan vana, kus teksti ei ole juures, aga noodid on ilusad suured. Ja teksti vaatan lauluraamatust. Orelit ei ole õppinud, jalgadega mina ei mängi, ainult klaviatuuri peal.»
Kiriku juures on Hellel käed tööd täis. Kuigi Pühalepa kirik ei olnud teeliste kirikute projektis, püüdis Helle uksed siiski lahti hoida. «Peale minu siin istujaid ei ole, tulen, kui saan. Olen lähedal, istun ratta selga ja sõidan kohale, kui helistatakse. Räägin kiriku ajaloost, kes tunnevad huvi. On küsitud, kas teil on pilet. Inimesed tulevad rahakotita, käed seljal. Mõnikord tuleb perekond lastega ja nii armas on vaadata, kõik pereliikmed panevad oma sendikesed kassasse.»
Hellel on kiriku juures mitu ametit pidada. «Koristan, tuulutan, hoian ukse lahti, teen, mida tarvis,» ütleb ta ja lisab naerdes, et «kantslisse veel ei lähe».
Aga oma kooriga dirigent Helle Nittim sel aastal tuuritab. Ikkagi 20 aastat! Esimene kontsert oli juulis Ruhnus, teine koos Kohtla-Järve sõpruskooriga Laada Pühalepas ja Kärdla kirikus, kolmas Pühalepa muusikafestivalil ja tulevad veel advendikontserdid. Kärdlas käidi omakandi olümpiavõitjat Heiki Nabit tervitamas.
Sirje Semm