Väljavõtteid reisipäevikust

16. juulil, pühapäeval, olime Missoula St Paul’i luteri kirikus (luteri kirikuid on selles linnas kaks). Montana osariigis oli eelmise sajandi kolmekümnendail aastail töötanud üks Eestist pärit pastor, kes oli edukalt viinud läbi programmi «Koguduse uuendusliikumine».

Jumalateenistused algavad seal väga vara. Esimene 8.30 ja teine 10.15. Vahepeale jäi pool tundi kohvipausiks. Koor laulis mõlemal teenistusel kuus laulu, jutlustas Leevi Reinaru, tõlkis Linden Viinalass. Need kooriliikmed, kelle inglise keele oskus eriti kiita pole, rõõmustasid eestikeelse jutluse üle. Võõrsil teevad tuttavad asjad südame eriliselt soojaks. Väga rõõmustav oli ühiselt laulda tuttavat laulu «Suur Jumal» – kohalikud inglise keeles, meie eesti keeles ja ikka selle mõttega, et mu hing võib tõepoolest lauluga Loojat kiita.

17. juulil, esmaspäeval, kell 20 oli kontsert Calvary luteri kirikus. Selle kiriku sõpruskogudus on Mehikoorma. Kirik oli ilus, suur ja väga soe ja meie olime üpris väsinud. Päev oli alanud vara, äratusega 5.30. Mõni tund bussiga loksumist, mõni tund lennukiga lendamist, linna ühistranspordis turnimist ja siis õnnelik peredesse jagamine. 2–3 tundi peredes suhtlemist, puhkamist. Kell 18 tugev õhtusöök kiriku juures, kell 19 proov ja 20 kontsert.

Selleks ajaks olime kõik enam-vähem küpsed. Püstiseismisegagi oli tegu ja veel laulda! Koorijuht ütles hiljem, et talle tundus, kolmandik koorist vajub lihtsalt ära ja nendest enam midagi välja ei pigista. Oli veel ainult mõni rõõmus inimene, kes suutis naeratada, ja need rõõmsad näod andsid jõudu.

18. juuli Seattle’s Phinney Ridge kirikus. Sellel kontserdil oli tore ja üllatav kohtumine praost Tiit Salumäega, kes oli Vancouverist abikaasa ja pojaga kohale sõitnud, et meid kuulata. Kontsertide kava oli enamasti ühesugune. Alguses tõsisemad laulud, siis aafrika, iisraeli ja eesti rahvalaulud. Vahepeal oli ingliskeelseid laule. Alati oli ka mõni sõnavõtt ja tunnistus kooriliikmelt. Sageli on kontserdi lõpus energiat rohkem kui alguses. Kas see on ime või jagamisrõõm või see, et andes saad ka ise. Ilmselt kõik kokku.

20. juuli Kanada Scarborough St Timothy anglikaani kirikus. Uus riik, uued inimesed, uued muljed, mida on nii palju, et aeg-ajalt tundub, et hakkab üle ääre ajama. Ja õhtul jälle ometi midagi tuttavat ja sisseharjunut. Kõigepealt tubli õhtusöök, siis proov ja lõpuks kontsert. Kirikud on endiselt väga palavad, nii et higi niriseb selga mööda alla ja varsti võivad rahvariided iseseisvalt seina ääres püsti seista. Kava on iga korraga paremini käes ja koorijuhi harjumuspärane liigutus, kui ta kahe sõrmega dirigeerimise ajal higi pühib, juba tavaline. Nii et enam ei imesta. Pärast kontserti imestavad kohalikud, kuidas me nende riietega olla saame ja väikesed neegritüdrukud käivad meie villaseid seelikuid näpuga katsumas.

21. juuli. Kell 11 kontsert Toronto baptistikirikus. Pastoriks on Jüri Puusaag, kes on seda kogudust 17 aastat teeninud. See oli ainuke eesti kogudus, mida me oma reisil külastasime. Vaatamata argipäeva hommikule oli inimesi kirikus palju. Hea ja kodune oli seal laulda ja nende inimeste keskel viibida.

Õhtul kontsert Hamiltoni anglikaani kirikus. Kirik oli ilus, suur ja väga-väga soe. Meil on rahvalaulude hulgas üks selline, mida laulame põrandal istudes. Sellest kujunes lemmiklaul. Imekspandav on koorijuhi energia ja oskus lauljatest viimane välja väänata. Tundub, et tema on väsimatu. Ja imeline on see tunne kontserdi lõpus, et oleme võinud teenida, kuulutada ja seda mitte omast jõust.

Helle Reinaru

(Järgneb.)