Laulupidu puges hinge

Olen jätkuvalt laulu- ja tantsupeo lummuses.

Minu sünnipäeval, 5. juulil oli hiigelsuur ühendkoor, võõramaalased ja mina kaasa arvatud, laulmas eesti keeles. Oma naiskoor võttis pärast esinemist minu ümber ringi ja laulis Piret Ripsi «Õnne, õnne, õnne, õnne täis on ilmaruum …».
Kaamerad, fotoaparaadid välkusid. Sooviti lähemalt tutvuda Kärla rahvariietega, eriti püüdis pilku tikitud tasku ja huvitava kolmnurkse otsaga valge põll olevat eriline, samuti tutiga müts. Kes sellise ja miks välja mõtles? Läti korrespondent küsitles koorijuhti ja pildistas. Meie kooriliikmed pole enam esimeses nooruses, v.a mõned ja üks verinoor titeema. Rahvariie tegi kõik ilusaks.
Bussipileti sabas seistes kuulsin tahtmatult arvamust: «Seekord oli laulupeol vähe vanu inimesi osalemas. Nad ju ei jaksa treppidel ukerdada. Mõni kukub veel kokku.»
Tegelikult tuli kohale elu näinud naisi-mehi paras ports. Põlvkonnad õlg õla kõrval. Pikad, sirged, noored halli kübaraga mehed meie kõrval ei lasknud näha dirigenti, aga helid suust läksid lendu ja liigutasid Eesti rahva südameid lauluväljakul ja kodudes.
Koguduste kollektiive lugesin teatmikust kokku 24. Erinevate kooriliikide seas neli naiskoori. Mina ise julgesin rongkäigu läbi marssida lühemalt. Esimest korda elus olin pealtvaataja. Võimas! Üllatas titevankrite rohkus kuus tundi ja natuke pealegi kestvas peoliste rongkäigus. Kahtlust pole, eestlane kestab.
Tartu- ja Võrumaa marssimist jälgisin juba lauluväljakult. Ka väliskülaliste rivi ei tahtnud lõppeda. Vaimukaid nimesid on meie kollektiividele pandud: segakoor Noodimurdjad, vilistlasrühm Hellad Tallad, segarühm Varbarõõm, lastekoor Tirtsutajad, segarühm Tark Ei Torma, naisrühm Hiired Tuules, Ladvaubinad, rahvapilliorkester Ämmatagused jne. Andekad eestlased!
Laulupeoelu kestab edasi, sest peo kujundus on veel silme ees ja särgid, mütsid, rätid, kotid, märgid kõlbavad kanda. Nii ei unune see ime, ei lõpe laul ega kao tantsulust. Anti välja DVD kontsertidega. Saab vaadata, millal iganes isu tuleb.
Kotitäis laulupeomuljeid igal lauljal ootab veel lähedaste, sugulaste, sõpradega jagamist. Peo korraldus tundus tipp-topp. Öömaja meie kooril ja muudelgi saarlastel oli Mustamäel. Võis sõita mitme transpordivahendiga ja käepael andis loa seda teha tasuta.
Ööelu juurde käis naer ja jutuvada. Unustamatud on kohtumised lähedastega võimsal, vägeval, sõnul seletamatul kontserdil, jalutuskäik Kadriorus ja Lasnamäe uue kiriku külastus. See lõi erilise tunde ja silmadel hakkas pisarate voolust valus, kui lauldi veel kord «Koitu» ja teisi armsaks saanud laule, aga hing õilmitses. Imeilus hetk sai ajalooks.
20. juulil oli Kärla Maarja-Mag­daleena kiriku sünnipäev. Laulsime uusi laule. Saksa sõbrad tulid vastukülaskäigule. Kolm aastat tagasi käis meie koor Saksamaal. Seal esinesime kirikutes ja mõisapargis. Püüdsime ka neid võimalikult hästi võõrustada. Rõõmustame uute, noorte lauljate tuleku üle, sest noor hääl paneb koori särama. Ei laul lõpe, kuni jaksu ja tahtmist jätkub.
Aime Haamer,
naiskoori laulja