Laura Liblik: tuleb hakkama saada

Kui isa Argo taas lühikeselt nädalalõpult pühapäeval Soome laevale ruttas, jäi nelja-aastane Getter Tõrvas kodutrepil hüsteeriliselt nutma ja ema Laura teda lohutama. See oli lapse vanematele viimaseks piisaks, et midagi tuleb ette võtta. Nii otsustasidki Laura ja Argo Liblik kogu perega Soome kolida.

Neli aastat oli Argo üksi käinud Eesti ja Soome vahet, kus ta moodulmaju ehitas. Viimased kuus aastat elab kogu pere koos Soomes. Peamine põhjus, miks otsustati teise riiki kolida, oli see, et Argo ei leidnud Eestis tööd, mis pere ära toidaks.
Enne ühist elu ja lapse sündi elas Paides sündinud Laura Tallinnas ja töötas kinnisvaramaaklerina. Algul elati koos Tallinnas, siis koliti Argo vanematele, kes elavad Jõgevestel, lähemale ja osteti Tõrva neljatoaline korter. Nüüdseks on korter müüdud. Võileivahinna eest, ütleb Laura.

Juurte juurde
Kui pere kuus aastat tagasi Soome kolis, elati Hämeenlinna kandis. Viimased paar aastat on Liblikute koduks olnud Salo linn, kus neil on mugav üürikorter vana punastest tellistest pagaritöökoja teisel korrusel.
Ühel õige külmal talvepäeval avasid nad oma koduukse ja võtsid vastu külalised Eestist. Pere oli äsja naasnud oma esimeselt reisilt Lapimaale, aastavahetus veedeti Sodankyläs. Pereema oli küpsetanud külalistele maitsva keeksi, kohv ja tee aurasid laual, televiisor näitas ETV kanalit.
Laura naeris, et nad on viimasel ajal ajakirjanduse huvi all olnud. Jõulude eel käis neil külas kohaliku lehe ajakirjanik, et uurida, kuidas eestlased jõule peavad. Ja nüüd tundis Eesti Kirik huvi, kuidas Eesti kodakondsuse säilitanud Laura ja Argo Liblik ning nende tütar Getter Soomes elavad.
Esimene aasta, kui Laura koos Getteriga Soome tuli, kulus tal harjumisele, keeleõppele, sisseelamisele ja dokumentide kordategemisele. Ta läbis kümnekuulised kursused koristajatele. Edasi sai tööd puuetega inimeste kodus juhendajana.
«Ma organiseerisin nende päeva, käisime koos teatris, poes, muuseumis. Või oli kodus neil mõni tegevus, nagu toakoristus või pesupäev. Kui nad käisid sugulaste juures külas, olin saatjaks. Ka laua katmine ja söögi serveerimine oli minu tööks,» loetleb Laura oma ülesandeid. Ta oli neile seltsiks, aitas näiteks hommikuti särgi õigesti selga panna või suviti maasikaid noppida. «Ma lausa armusin neisse,» tunnistas Laura, kes kavandas selle tunde ja vanaema palve pealt oma edasisi õpinguid.
Laura vanaema on soome juurtega. Sõja ajal oli ta sattunud Naantalisse ja sealt Eestisse, kuhu jäigi. Nüüd on vanaema järeltulijad oma elule teisesuunalise tee andnud: kolinud Eestist Soome. Laura ema ja vendki elavad nüüd Soomes.

Saab ametit õppida
Laura käis kaks ja pool aastat Salos ametikoolis, kust sai meditsiiniõe kutse. Lõpetas eelmise aasta novembris ja nüüd on Salo linnas asendustöötajana ametisse võetud. Ta võib käia põhikohaga töötajaid asendamas lasteaias, haiglas, vanadekodus või puuetega inimeste kodus. Jaanuaris alustas ta tööd päevakeskuses, kus käivad kodus üksi elavad vanurid, kellel on algav või kaugele arenenud Alzheimeri tõbi.
«Minu tööks on päeva jooksul nendega tegelda, et haigus püsiks piisavalt kaua selles staadiumis, et nad saaksid kodus hakkama koos oma tugigrupi ehk lähedastega ega peaks veel vanadekodusse kolima. Töö on väga huvitav ja iga päeva lõpuks tunnen, et olen midagi teinud, kui koju minnes saan hüvastijätuks naeratuse ja kallistuse.»
Kuigi Argol on pikk töökogemus ehitajana ja viimastel aastatel betoonitöödel, polnud tal vajalikku paberit. Nüüd käib temagi samas ametikoolis, et kutsetunnistus saada. Paber annab edaspidi paremaid võimalusi palgaläbirääkimistel.
Getter õpib Halikko põhikooli noorema astme 5. klassis. Kodutöödega peab ta ise toime tulema. Liblikute pere kodune keel on eesti keel ja teinekord ütlebki Getter vanematele, et pean ise hakkama saama, ei tasu mind õpetada. Õpetaja sõnul saavat tüdruk hästi hakkama.
Oma eluga peavad toime tulema ka vanemad. Laura ütleb, et kerge pole, aga tuleb hakkama saada. Uue korteri puhulgi küsis omanik kolme kuu üüri (1500 eurot) ette. Arvestada tuleb kasvõi sellega, et ühe kuu bussipilet kahele maksab 100 eurot, lapsele selles osas soodustusi ei ole.

Palved kannavad
Laura kiidab oma meest, kes on hea ja hinnatud töömees, rahulik, ja kui tarvis, siis teeb pikki päevi. Argo ütleb vahele, et kui Laura neli kuud haiglas oli ning veel kodus kaks kuud toetusravil, tegi ta ikka lühemaid päevi. Et Getter ei peaks pikalt üksi olema.
Laura räägib loo sellest perele raskest ajast. «Minu ema rääkis, et kui olin haiglas ning tema meil kodus Getterile ja Argole toeks, leidis ta ükskord tüdruku kapist istumas, käes lastepiibel. Küsimusele, mis sa siin teed, vastas Getuke, et palub taevaisalt, et see temalt emmet ära ei võtaks, ja loeb palvet, mis on mõeldud just sellisele olukorrale, kui keegi haige on.
Vahel mõtlesin, et oleks parem, kui ema poleks mulle seda rääkinud. Mind teeb kurvaks mõte sellest, mida lapseke pidi läbi elama ja kindlasti elab praegugi, sest ta siiani kardab, et minuga midagi juhtub.»
Laura ja Argo on koos olnud 15 aastat, sellest 10 abikaasadena. Mõlemad kinnitavad, et armastus ei ole otsa saanud. Kolm aastat tagasi luges Laura kohalikust lehest teadet, et Halikko kirikus (Salo abikirik) algab Alfa-kursus.
Ta küsis Argolt, kas nad võiksid sinna koos minna. Argo oli kohe nõus. Kirikust leiti uusi sõpru ja kursuselt ka ristivanemad. Kolm aastat tagasi võeti nad ristimise ja leeriõnnistamise läbi vastu kogudusse.
Eestis käiakse nii sageli, kui võimalik. Külas sõpradel, Argo õel ja vennal ning vanematel Jõgevestel, Laura sugulastel. «Kui Eesti-igatsus peale tuleb,» ütleb Laura. «Saan nagu uut jõudu neilt sõitudelt.»
Sirje Semm

Pildigalerii: