Lembit Tammsalu: jõudsin kirikusse muusika kaudu

Audru, Tõstamaa, Varbla ja Hanila kogudust teeniv ja kooliõpetaja ametit pidav Lembit Tammsalu tähistas suvel juubelit. Kui oleks võimalik, siis sooviks ta keskenduda üksnes kirikutööle.

„Kass kirikus? Tõesti?“ kuulen õp Lembit Tammsalu imestava häälega telefoni lausuvat. On neljapäev, mis tähendab, et punane kassivolask, kes Audru kiriku aknal möödujale vastu vaatas, on pühakojas pühapäevast, seega juba neljandat päeva. Kõnele järgneb teine, et kirikumees läheks asja uurima. Hiljem saame teate, et kass on vabadusse päästetud, aga pühakojast ta nii lihtsalt välja minna ei soovinudki. Tundub, et hakkas meeldima.

Vahejuhtum tekitab elevust ja paneb rääkima erinevatest sündmustest loomadega kirikuhoones. Lood voolavad maheda voona ja igasugune n-ö jääsulamine usutluse õnnestumiseks jääb vahele. Kui sageli leitakse intervjuu tegemiseks omaette privaatsem paik, siis Tammsalude õdus ja külalislahke Paikusel asuv kodu kostitab mind suurpere suminaga. Intervjuu on peresündmus, oma panuse annab ka lasteaednikust abikaasa Monika, uudistamas käivad tütred Elli, Miina ja Hedi. Lembit Tammsalu hoiab oma vahetu, rahuliku ja isaliku olemusega kogu süsteemi koos. Abikaasa Monika kinnitab, et Lembit on parim abikaasa ja alati tema ning laste jaoks olemas.

Alustan usutlusega, aga üllatused ei lakka. Kui olen kohanenud vahemereliku pereidülliga, siis heliseb uksekell ja sisse astub Tartu kõrgemas kunstikoolis bakalaureuseprojekti „Mees ja Jumal“ tegev fotograaf Olev Mihkelmaa. Temagi seab end diivanile ja ütleb viisakalt, et ärgu me lasku end segada. Enne veel jutustab, et projekti ideeks on duaalsus. Üks pool portreteeritavatest vaimulikest jäädvustatakse kirikuis, need on hästi sätitud ja selgepiirilised, klassikalised portreed. Teine osa fotodest pildistatakse koduses, vabas miljöös.

Lembit ja Monika elavad Paikusel alates 2020. aastast, mil nad töönappuse tõttu pidid Virtsust Lembitu sünnilinna Pärnu lähedale kolima. Õp Lembit võttis lisaks kooliõpetajatööle, mille leidis Pärnu Raeküla põhikoolist, teenida ka Audru ja Tõstamaa koguduse. Lääne praostkonnast jäid tema õlule Varbla ja Hanila kogudus. Kuidas viielapselise kärgpere, nelja koguduse ja pea täiskoormusega kooliõpetaja elu kulgeb, on meie järgmiste veel sooja suve hõngu õhkava õhtupooliku tundide teema.

Kuidas sa oma juubelit tähistasid?

Väga puudutav kogemus oli Hanila kirikus, kus toimus korraline kirikukontsert. Kohale olid tulnud piiskop Tiit Salumäe ja koor ning kirikutäis rahvast laulis õnnitluslaulu. See OLI võimas! Peresiseselt tegid lapsed üllatuse ja viisid jahiga merele sõitma. See kõik teeb hästi tänulikuks ja rahulolevaks. Muidu on mõte, et aastanumber on lihtsalt aastanumber. Mõtled, et mis see 50 siis ikka on, üks number teiste seas. Aga kui kirikutäis rahvast ning koor sulle laulab ja piiskop on kohal, siis … tekib tunne, et ma pole ilmaasjata elanud.

Mõistsin, et ma

pole militaarinimene.

Milline oli sinu lapsepõlvekodu, kas sinna kuulus ka kristlik maailmavaade?

Vanemad olid lihtsad inimesed. Isa tegi puutööd, ema on koka ametit pidanud. Mul on kümme aastat vanem vend, kes oli suureks autoriteediks. Mingit kristlikku kasvatust ei olnud. Tihedam kokkupuude kirikuga tekkis 1989. aastal. Sõitsin tädipojaga bussis ja tema kutsus Pärnu Eliisabeti kirikusse kammerkoori laulma. Ega ma teadnud alguses, mis see kirikukoor on, aga seltskond oli hea ja nii jäin. Jõudsin kirikusse muusika kaudu. Järgnesid loogiliselt ristimine ja leeri minek.

Jäid pärast kaitseväeteenistust piirivalvesse tööle. Siis ühtäkki lahkusid kindla palgaga piirivalvetöölt ja läksid õppima usuteaduse instituuti. Mis su usuelus toimus, et sellise kannapöörde tegid?

Mõistsin, et ma pole militaarinimene. Jõustruktuurid ei kõnetanud mind, ei pannud silma särama. Jäin sinna viieks aastaks palga pärast, sest 1990ndad oli majanduslikult väga raske aeg. Tundus lihtsam jääda süsteemi, mida juba tunned. Samas oli piirivalves aega mõelda elu üle. Tekkis palju küsimusi: maailmast, usust, saatusest, Jumalast, olemisest, elust, surmast. Need teemad otsisid vastuseid ja usuteaduse instituut oli koht, kust lootsin neid vastuseid leida. Ega me inimestena tea tee alguses, kuhu see viib. Kui 1999/2000. aastal Lääne praostkonna sekretärina Tiit Salumäe juures hakkasin kirikus nägema ka teenimise poolt, siis tekkis äratundmine, et see võiks olla minu tee.

Oled ühtaegu nii kiriku- kui ka kooliõpetaja. Kas need on eraldi rollid või tekib siin mingi sümbioos?

Sõltub, mis ainet õpetad. Kui oled ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja nagu mina, siis nende ainete sees on väga lihtne rääkida usust ja kirikust, erinevatest maailma nägemise viisidest. Seda enam kui õpilased teavad, et oled kirikuõpetaja, siis nad hakkavad ka küsimusi esitama. Eks ma lasen end provotseerida (Naerab – K. L.). Suvel kohtasin Virtsus oma endist õpilast, kes tuli ja tänas, et minu tunnid panid teda elu üle mõtlema, et lasi end Tallinna Kaarli koguduses ristida, käis leeris ja kaalub, kas minna usuteadust õppima. See oli tunnustus aastate tagant. Lausa eraldi sünnipäevakink.Kui mul oleks materiaalselt võimalus teha ainult kirikutööd, siis teeksin vaid seda. Paljude asjade tegemine killustab. Teisalt ei lase koolitöö sind jääda mingisse oma piiratud kasti, näed elu väljaspool kirikut ja tead, mis mujal toimub.

Tegeled pea igapäevaselt noortega. Kuidas sulle tundub, kuidas saaksime enam noori kirikusse?

(Ohkab – K. L.) Kui Kullamaa kogudust teenisin, siis tuldi. Noort inimest peab kutsuma noor inimene, kel silm särab ja kes oskab rääkida noorte keeles. Jumal teab, mis sellest saab. Minul pole retsepti.

Mind on hoitud ja

antud oskust laiselda.

Sul on suur töö- ja teenimiskoormus. Kas on neid hetki, kus laine läheb üle pea? Mind on hoitud ja antud oskust laiselda. Suudan seda isegi siis, kui tean, et on vaja üht ja teist teha. Elu on õpetanud – see on aastatega tulnud tarkus –, et ei maksa ette võtta tervet portsu, mis sul on teha, tuleb võtta jupphaaval. Toetab ka teadmine, et kõik läheb mööda. Tead, et jõuad ja kõik saab tehtud. Ja pere on muidugi minu tagala. Olen tänulik, et mulle on antud perekond, need inimesed, kes on minu kõrval, et mind on hoitud ja kantud.

Kas elukorralduses, kus nädala sees oled koolis ja nädalavahetusel koguduste juures, saab õpetajast kogudusele külaline, kes tuleb ja läheb?

Kahtlemata. Kogudused tunnetavad seda kõige teravamalt, sest õpetajat pole nii palju kohal, kui nad tahaksid. Teisalt õpetab see kogudusi ise hakkama saama. Teine äärmus on see, et vaimulik elab kohapeal ja teeb ise kõik ära, ja siis löövad inimesed käega, et mis me ikka, ta saab ju palka, tehku siis. Kogudused on erinevad, oleneb, kuidas kohapeal jõudu on. Näiteks on Varbla kogudus ääretult tubli. Ma pole kunagi päris koguduse juures elanud.

Mis sind elus inspireerib, köidab, sütitab?

Muusika. Kuulan väga erinevat muusikat alates klassikalisest muusikast kuni raskemetallini.

Lunastuslugu läheb läbi kannatuse. Kuidas sa enda jaoks oled mõtestanud kannatuse osa inimese elus?

Kannatus õpetab meile usaldust ja usaldama. Kui on väga raske, kui tunned end jõuetuna jne, mis iganes hetked need on, siis õpetatakse meile usaldust. Peab hoidma usust ja usaldusest kinni, ei tohi unustada palvetamist. Oht on end sisse seada enesehaletsusse. Kui kõik on möödas, siis näed, kuidas sind hoiti ja see, mis toimus, oli vajalik ühe või teise jaoks. Meid hoitakse ka siis, kui me seda ise ei näe, kantakse läbi elu. Kannatused ja katsumused teevad tänulikuks.

Peab hoidma usust ja usaldusest kinni,

ei tohi unustada palvetamist.

Millised teemad sind ühiskondlikus elus paeluvad?

Praegu on ainumõeldavalt üks teema: sõda Ukrainas. Juba poolteist aastat jälgin toimuvat. Ukraina populaarsemad sõjakommentaatorid ja politoloogid on mulle tuttavad. Kui alguses oli lootus, et see sõda on sprint, siis nüüd näeme, et maraton. On vaja kannatlikkust. Kõige hullem on, kui sõda saab meie elu normaalsuseks, kui lepime sellega, see on üks samm Putini võidu poole. Olen mõelnud, et kunagi, kui sõda läbi saab, kui enam pommid ei plahvata, siis tuleks suvel puhkuse ajal minna Ukrainasse ülesehitustöödele. See oleks minu võimalus anda.Puutume koolis ja abikaasa lasteaias töötades sõjapõgenikega kokku. Need, kes sõja alguses siia tulid, hakkavad lasteaias tasapisi rääkima eesti keelt. Põhikoolis on pilt teine. Palju sõltub, kuidas oma tulevikust mõeldakse, et kas tuldi Eestisse ajutiselt või jäädakse pikemaks. Palju on teadmatust. Eesti riik on pannud nad olukorda, et peavad eesti keeles õppima. Mina olen õpetajana see, kes seda õppetööd korraldab. Kuidas seda teha?Räägin selles keeles, millest inimene aru saab. On ka lapsi, kes vene keelt üldse ei räägi. Minul õnneks selliseid ei ole. Mul on olnud kõige enam korraga kaks ukraina õpilast klassis. Eesti keeles on täiesti nonsenss õpetada. Vanemad ei tea, kas jäävad siia üheks, kaheks või kümneks aastaks. Kui on ootus, et saab Ukrainasse naasta, siis ei hakata kohe usinasti eesti keelt õppima. Ei näe, et nad ka vahetunnis eesti keeles suhtleksid. Need lapsed on katkised, neilt ei saa ülearu oodata, neid aitab kõige rohkem mõistmine.

Kuidas sa oma tulevikku näed kirikutööl?

Ega ma ise plaane ei tee. Kui Jumal annab jõudu ja tervist ja koguduse, siis teenin. Piiskop Tiit Salumäe ütles ikka, et kui sa kaotad planeerimise, siis sa planeerid kaotuse. Pidasin tema eeskujul märkmikku, aga hakkasin liigselt toetuma sellele ja loobusin. Jutluse kirjutan nädala jooksul. Kuulun nende hulka, kes kirjutavad jutluse üles. Siiani. Olen see, kes töötab kõige paremini pinge olukorras. Kui tähtaeg läheneb, siis saab kõik tehtud.

Milline on teie kodune usuelu?

Meie usuelu on visuaalne. (Köögis on kodualtar. – K. L.) Meil pole klassikalist papiperekonda. Igaüks loeb oma palveid ise. Intensiivsem usuelu on, kui teeme pikemaid reise autoga. Siis käime kirikutes palju. Eelmine aasta käisime Poolas. Oleme abikaasa ja lastega jõudnud ka Bulgaariasse ja Vahemere äärde autoga. Näiteks Veneetsias käisime. Need on meie palverännakud.

Kas soovid midagi lisada?

Aeg, kus elame, on kuri. Tahaks, et oleks enam hoolimist, armastust, rahu. See, mis Ukrainas tehakse, on mõistusevastane, see on armastuse puudumine. Vana metsaline mässab ja märatseb. Maailm hoiab näppu suus, tammub jalalt jalale, tehakse hästi natukene, samal ajal pommid lendavad, inimesed surevad. See on, mis häirib. Samas vanusega tuleb teatud leplikkus, mitte ükskõiksus, vaid leplikkus. Mingi rahunemine. Just.

Kätlin Liimets

Lembit Tammsalu

Audru, Tõstamaa, Varbla ja Hanila koguduse õpetaja.
Sündinud 9. juulil 1973 Pärnus.
Ristitud ja konfirmeeritud 1992 Pärnu kog.
Ordineeritud õpetajaks 31.10.2005.
Haridus: Pärnu 13. kutsekk 1992 (autoremondilukksepp), UI 1997–2003 (dipl), õpetajakoolitus (religioonipedagoogika) 2003–2004, past-sem Hanila ja Haapsalu 2004/2005, kristlik kultuurilugu 2007–2009 (MA), TÜ 2010–2012 (ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja).
Teenistus: Alates 2005 teeninud Lääne praostkonnas, olnud Kullamaa koguduse õp ning Hanila, Karuse, Varbla, Piirsalu ja Mihkli h-õp. Lääne praostkonna abipr 2015–2019. Alates 2020 Pärnu praostkonna Audru koguduse õp, Tõstamaa, Varbla ja Hanila h-õp. Kirikukogu liige 2013–2021.
Muud ametid: kooliõpetaja Virtsu põhikoolis, Pärnu Raeküla põhikoolis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja.
Autasud: EELK aukiri 2014.
Abielus Monika Tammsaluga, kokku viis last: Elli (8), Miina (10), Hedi (23), Stina (26), Sven (29).

Galerii autor: Olev Mihkelmaa