Lia Salumäe: kristlik kodu on inimesele kingitus

Haapsalu koguduse organist ja koorijuht Lia Salumäe teadis juba kuueaastase tüdrukuna, et temast saab muusik, täpsemalt pianist ja loomulikult väga hea pianist. Ometi sai temast kirikumuusik, kes on seda teed käinud nüüd juba 35 aastat.
Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetamise järel suunati Lia Salumäe Saaremaale õpetajaks. Tema vastne abikaasa Tiit Salumäe, kellega nad olid kohtunud usuteaduse instituudi noortekooris, oli aga määratud Haapsalu kogudusse. Tol ajal, 35 aastat tagasi, kehtisid teised reeglid. Kui Lia taotles suunamist Haapsallu, selgus, et seal ei ole ühtki vaba kohta. Lia koges siis esimest korda, et on ühiskonnast välja tõugatud, et tema elu on nüüd seotud kirikuga.
Viimased kuus aastat on ta kirikutöö kõrval olnud ka koolis muusikaõpetaja. Sellest sügisest on ta väikese Oru kooli muusikaringi juhendaja. Õpetab rohkem kui paarikümnele lapsele trumme, klaverit ja plokkflööti. Lia mängib veel teisigi instrumente: enda lõbuks kitarri ja akordioni, koguduses on ta juhendanud ka noorte puhkpilliansamblit.
Igal pühapäeval mängib ta Haapsalu toomkirikus orelit. Oreli eriala Otsa-koolis tol ajal ei olnud, aga orelit sai õppida küll. Hiljem võttis ta Hugo Lepnurmelt orelitunde. Muide, Liat võib oreli taga asendada ka abikaasa Tiit, kes on õppinud klaverit ja selle juurest oli juba loomulik liikuda edasi ka oreli juurde.
Oma kodu Tallinnas Nõmmel meenutab Lia soojusega, mis rõõmustaks tema rätsepast ema ja ehitajast isa. Mõlemad olid musikaalsed inimesed ja siis polnud imestada, et nende kahest lapsestki said muusikud. Lia vend Tarmo Sild oli kuni pensionile jäämiseni Estonia ooperisolist. 
Ent tähtsamaks kui vanemailt saadud andeid peab Lia seda, mida ta on oma kodust kogu eluks kaasa saanud. Usku ja turvatunnet. Usk on aidanud tal eluga toime tulla. «Kõike muud saad sa ise õppida, aga üks kristlik kodu on kingitus, sest kodu ei saa inimene endale valida,» ütleb Lia. Oma usulisi kogemusi peab ta nii võimsaiks, et need on kandnud teda kogu elu. Peale selle aitab inimesel endaga hakkama saada muusika, aga üldse igasugune loov tegevus, leiab Lia.
Pühapäeviti oreli taga istudes pole Lial aega muudele asjadele mõelda. Ta on üks väheseid, kui mitte ainuke Eesti kirikuis, kes laulab kõik koraalid mikrofoni. Et kogudusel oleks julgem kaasa tulla. Kaasa laulmine aitab tal endalgi koraali sõnumit mõtestada, sest koraal ei ole tavaline muusikapala. Kui ta jumalateenistuse ajal vargsi kella piilub, siis sellepärast, et teada, kas jõuab ikka toomkiriku teenistuselt kella üheks 20 km kaugusele Martnasse või 10 km kaugusele Ridalasse. Et neil kogudustel oma organisti ei ole, käib Lia neid teenimas. Ühel pühapäeval ühes, teisel teises kirikus.  
Päris kohustustevaba päe­va tal pole. Kui ei tule vahele midagi erakorralist, on kolmapäevad need, mil ta katsub kodu päralt olla. Tal pole kodutööde ega söögitegemise vastu midagi, rõõmus on ta ka selle üle, kui tütar Lydia toob oma pesamuna Marii vanaemale hoida. Lia ja Tiit Salumäe viiest lapsest neli elavad juba oma elu. Kolm neist elavad välismaal. Tiit juunior ongi veel ainsana perega koos. Niisama palju kui neil on lapsi, on ka lapselapsi – viis.
Lia ei jaga arvamust, et välismaal on elu parem või kergem kui meil. «Kus sa veel saad väikese lapsega poolteist aastat kodus olla!» toob ta ühe võrdluse. «Saksamaal näiteks ei ole sellist vanemahüvitist kui meil.» Kui Eesti elule midagi ette heita, siis vähest hinge eest hoolitsemist. Liiga palju pannakse rõhku välisele – ilus auto, kena kodu, ilusad riided. Lõpuks on suured võlad kaelas ja hing katki. Inimene vajab eluks tegelikult väga vähe: kodu ja igapäevane toit laual võivad olla väga lihtsad. Seda rohkem võiks ja peaks olema ühtehoidmist.
29. oktoobril ootab Lia sõpru, tuttavaid, kolleege ja ka muusikahuvilisi väikesele kontserdile Haapsalu toomkirikus. Laulavad koguduse koorid, süüakse sünnipäevatorti, millel on arvatavasti peal palju lilli ja ilus number 55.
Lehte Ilves,
Lääne Elu