Tallinnas sündinud ja kasvanud Lia
Salumäe muusikutee oli määratud, kui ema tuttav tädi õpetas 6aastase plika
harmooniumil sõrmega kirikulaulu toksima. Ema-isa vaatasid, et tüdrukul on
huvi, ja panid ta Nõmme muusikakooli klaverit õppima.

Lia Salumäe erilised
hetked oreliga.

«Nüüd ei kujuta ette, mida muud teeksin,»
ütles 30 aastat Haapsalu Püha Johannese koguduse muusikatööd juhtinud Lia
Salumäe. «Olen elu aeg muusikaga leiba teeninud.»

Pärast 8. klassi võeti ta – tollal küll
alles Lia Sild – vastu Georg Otsa nimelisse muusikakooli koorijuhtimise erialale.
Koorijuhtimine ei olnud võõras ala, sest kristliku kodu lapsena laulis ta
kirikukooris. Enne kohtumist oma tulevase abikaasa Tiit Salumäega kujutas ta
end ette kooli lauluõpetaja ja koorijuhina.

Õpingute kõrval kirikukooris lauldes ja
Tiit Salumäe isa Eduard Salumäe Kuusalu koguduse koorijuhi ametit pidades
tekkis huvi ka oreli vastu. Pärast Otsa-kooli lõpetamist saigi temast
Usuteaduse Instituudi oreliklassis Hugo Lepnurme õpilane.

«Kartsin tema tunde,» tunnistas Lia
Salumäe. Professor võis ka salvata, kui õpilane polnud piisavalt harjutanud.
Juhtus maestrol aga hea tuju olema, võis temalt mõne kiitva sõna kuulda. «Olen
tänulik professor Lepnurmele, kes õpetas mulle registrite valikut ja
koraalimängimise tehnikat, samuti vanamuusika, ennekõike Bachi mängimise
tunnetust,» ütles Salumäe.

Eneseteostus pere keskel

Muusikakooli lõpudiplom taskus, jäi õpetaja
koht talle siiski kättesaamatuks, sest kirikuõpetaja abikaasale koolis kohta ei
leitud. «Eks iga noor taha ennast teostada,» möönis Lia Salumäe toonast pettumust.
Kui aga sündisid lapsed, polnud aega muule mõelda. Tema peal oli kiriku
organisti ja koorijuhi töö. Lia Salumäe meenutas, et jaanilaupäeva õhtul mängis
ta jumalateenistusel orelit, hommikuks oli ta juba kaksikute ema.

Nõukogude aastail oli Salumäede kodu ka
koguduse kantselei eest. Suures toas tehti lauluproove ja peeti koguduse
jõulupuud. Lapsed olid kooriproovi ajal kas isaga tagatoas või mängisid
isekeskis. «Igal lapsel oli kooris oma lemmiktädi,» muigas Lia Salumäe.
Lemmiktädi tõi vahel oma lemmikule kommi.

Kui lapsed kasvasid, hakkasid nad kirikus
esinema. Seda ei saanud võim pahaks panna ega tulnud pragama, miks lapsed
kirikus laulavad. Salumäede lapsed pole käinud lasteaias, ei ole olnud
pioneerid ega oktoobrilapsed. Kui laps ei hakanud oktoobrilapseks, kutsuti ema
kooli. «Ütlesin, et meil on teised põhimõtted,» naeratab Lia Salumäe oma leebet
naeratust. «Õpetaja sai aru küll.» Kui lapsed jõudsid pioneeriikka, vanemaid
enam kooli ei kutsutud.  

Kõik viis last on muusikaanniga nagu nende
vanemadki. Kaks muusikuharidusega tütart – viiuliõpetaja Mirjam ja kirikumuusik
Lea – on ema orelil palju kordi asendanud. Maria on saksa filoloog ja
ajakirjanik. Lydia on õppinud Soomes kristlikku noortetööd. 14aastane Tiit
Salumäe juunior käib koolis ja loodab, et vanemad ostavad talle ühe korraliku
trummikomplekti.

Lia ise mängib klaverit, orelit ja
trompetit. Abikaasa Tiit on samuti muusikat õppinud, mängib klaverit ja orelit,
noorena tegi bändigi – oli seal trummide taga ja laulis. Kitarri mängis
praegune piiskop Einar Soone. Kui mitte muul ajal, siis sünnipäevadel ja
jõulude ajal võetakse Salumäede kodus pillid välja ja musitseeritakse koos.
Need on erilised hetked – kõik hingavad ühes rütmis ja mõtlevad ühtmoodi. «See
on meie pere tunne.»

Lauluõpetaja Oru koolis

Peaaegu 30 aastat pärast muusikakooli
lõpetamist sai Lia Salumäest siiski lauluõpetaja – Oru kooli direktor kutsus ta
kooli muusikaõpetajaks. «Polegi nii kohutav, kui arvasin,» tunnistas Salumäe.
«Otse vastupidi, mulle meeldib seal. Kolleegid on toredad, koolimaja on uus ja
ilus.»

Nüüd on ta kolm pikka päeva Haapsalu
lähedal Orul, annab seal muusikatunde ja teeb mudilaskooriga proovi.
Koolipäeval jõuab ta koju pärast kella nelja. Kui õhtul on koguduses proov,
jõuab ta midagi kiiresti perele keeta ja tulebki taas minna – tal on juhendada
kaks laulu- ja üks pasunakoor.

«Kümne viimase aastaga on koguduse laulus
mõndagi muutunud. Organistid mängivad tempokamalt ja lauljaile sobivamas
helistikus. Nüüd mõnd vana jumalateenistuse lindistust kuulates annab imestada,
kui aeglaselt ja kõrges helistikus varem lauldi.»

Läänemaa parimaks oreliks peab Lia Salumäe
toomkiriku pilli. Hea on ka Kullamaa orel – vana ja väärikas. «Ka Ridala orel,
vana ja võimsa häälega, käib ihust ja hingest läbi.»

Nädalas on Salumäel üks vaba päev. Siis
valmistab ta tunde ette, teeb perele midagi head süüa, hoiab lapselapsi.
«Poisid on armsad,» ütleb ta kahe Haapsalus elava lapselapse kohta. «Oma noorus
tuleb meelde.»

Pühapäev on Salumäedel vaba vaid puhkuse
ajal. Lia Salumäel on pühapäeval kaks teenistust: Haapsalu teenistuse järel
tõttab ta ühel pühapäeval Ridala, teisel Martna kirikusse orelit mängima.
Martnas järgneb jumalateenistusele kooriproov.

Päeva, mil Lia Salumäel ja tema
kirikuõpetajast abikaasal pole ühtki töökohustust, tuleb ette paar korda kuus.
Siis võib neid näiteks ujulas kohata. Puhkuse ajal käivad nad mõnes teises
Eesti kirikus jumalateenistusel. Istuvad tagumisse ritta ja tunnevad ennast
tavalise kirikulisena. Kui kogudus hakkab koraali laulma, pöörduvad kirikuliste
pead tahapoole –  kes seal nüüd nii
vägevasti laulavad.

Hea on ka unistada

Lia Salumäe üks unistusi on reisida.
Näiteks maale, kus on veebruaris 38 kraadi sooja. Üks selline koht on Singapur,
kus ta tütre äi elab ja töötab 
meremeeste pastorina. «See on hea mõte, mida võib ikka mõelda,» oli ta
leplik, kui unistused kohe ei täitu. Singapuri sõitu on ta mõttes kandnud paar
viimast aastat.

Suviti teeb terve Salumäe pere ühe reisi
kodumaal. Tänavu renditi juba väikebuss, et kogu pere peale mahuks. Sel suvel
tegid lapsed oma vanemaile nende 30. pulma-aastapäeva puhul kingituse – reisi
Abruka saarele. Just seal veetis noor abielupaar toona oma mesinädalad.

«Minu ümber on olnud head  inimesed,» ütles Lia Salumäe Haapsalus elatud
30 aastale tagasi vaadates. «Olen rõõmus ja tänulik Jumalale kõikide nende
aastate eest, mil olen võinud Haapsalu koguduses töötada.»

29. oktoobril tähistas Lia Salumäe oma 50.
sünnipäeva.

Lehte Ilves