Libertas ecclesiae: kirik riigis ja riik kirikus, 2. osa

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

Revolutsiooniline sajand

Olukord, milles kirik end 20. sajandil pärast Vene revolutsiooni leidis, on selles mõttes hoopis teistsugune. Kristlik riigikorraldus asendus usuneutraalse või isegi avalikult usuvastase riigikorraldusega. Kuigi kirikuliikmed moodustasid pea sajaprotsendiliselt enamuse, muutus ühiskonna alusideoloogia.

Riik ei taotlenud enam kodanike hingeõndsust, igavest lunastust, nagu see oli õhtumaiste revolutsioonide eelsel ajastul, vaid oli mõeldud reguleerima üksnes maist elukorraldust. Ehk nagu seda Prantsuse revolutsiooni ajajärgul väljendati: religioon on inimese liit Jumalaga, riik on aga inimeste omavaheline liit, milleks pole vaja ilmutust ja üleloomulikku abi.[1] Veelgi enam: uus arusaam riigist toetas või koguni taotles ühiskonna dekristianiseerimist.

Väliseesti luteri kiriku peapiiskop Konrad Veem (1914–1996) on väljendanud huvitavat mõtet, et kuigi nii Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kui Eesti Vabariik asutati Vene revolutsiooniliste sündmuste keerises, pole kumbki revolutsiooni tulemus, vaid nad on võrsunud rahvusliku evolutsiooni jõust.[2]

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Oled juba tellija? Logi sisse