Loomaaias toimus karukonverents

6. septembril toimus Tallinna loomaaias loomaaia ja Akadeemilise Usundiloo Seltsi ühiselt korraldatud konverents „Karud looduses, mütoloogias ja usundites“.

Konverentsil, mis oli pühendatud käesolevale aastale kui pruunkaru aastale, kõnelesid zooloogid, folkloristid ja usundiloolased karudest looduses ja erinevate rahvaste uskumustes. Nii käsitlesid Madis Arukask, Marju Kõivupuu ja Aado Lintrop karudega seotud uskumusi soomeugri rahvaste, sealhulgas eestlaste folklooris. Indoloog Martti Kalda kõneles karudest India mütoloogias ja klassikaline filoloog Elo-Mall Toomet karudest Kreeka religioonis. Vladimir Sazonovi ettekanne tutvustas aga karu kui sümboli kasutamist Vene propagandas. 

Konverentsi peaorganisaator, Mustamäe koguduse abiõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi usundiloo professor Jaan Lahe rääkis karudest ja karusümboolikast Piiblis. Võrreldes koduloomadega on karudest Piiblis juttu vähe ja ka siis ei räägita sageli mitte looduses elavatest loomadest, vaid karu kasutatakse retoorilise figuurina. Ometi oli karu Vana Testamendi ajastul pühal maal laialt levinud loom. Tegemist oli ühe pruunkaru alamliigiga, Süüria karuga (Ursus arctos syriacus), keda tänapäeval leidub peale loomaaedade veel Põhja-Süüria ja Lõuna-Türgi ning Iraani mägistel aladel. 

Süüria karu on meie pruunkarust väiksem, helepruuni karvaga ja tema üheks eriliseks tunnuseks on valged küünised. Nagu enamik karusid, on ka Süüria karu omnivoor. Tema meelistoit on mahlased puuviljad, noor teravili ja mesi, samuti munad ja noorlinnud. Suveperioodil elasid Süüria pruunkarud mägedes, kuid talveks tulid nad mägedest alla külade ja põldude lähedusse. Siin rüüstasid nad viljapõlde ja aedu ning murdsid kariloomi. 

Pole siis ime, et Piibel kujutab karusid eeskätt põlluharijate, aiapidajate ja karjakasvatajate perspektiivist – kui vaenulikke ja ohtlikke loomi, kelle eest tuleb kaitsta oma koduloomi. 

Tuntuimad piiblilood, mis räägivad karudest, on lugu prohvet Eliisast, keda pilganud poisikesed söödi ära kahe karu poolt (2Kn 2:23–24), ning lugu Taaveti ja Koljati kahevõitlusest, milles Taavet räägib, kuidas ta on karjasena maha löönud loomi murdma tulnud karu (1Sm 17:33–37). 

Taanieli raamatu nägemuses ilmub merest karukujuline olend (Tn 7:5), kelles on nähtud Pärsia riigi personifikatsiooni, Johannese ilmutusraamatu nägemuses tuleb aga merest koletis, kelle jalad olid nagu karu jalad (Ilm 13:2). See Jumala-vastaseid jõude esindav, kuid mitteidentifitseeritav loom sümboliseerib oma jalgadega jõudu ja võimsust. 

Vanas Testamendis esineb karu tavaliselt paaris lõviga (nii näiteks Ho 13:8; Nl 3:10; Js 11:7) – mõlemad olid tollasel pühal maal kõige tugevamad ja kardetumad loomad, kusjuures karu kardeti rohkem, sest teda peeti lõviga võrreldes ettearvamatumaks. Jeesuse ajaks olid karud Palestiinas muutunud juba haruldaseks ning viimased pruunkarud kütiti selles piirkonnas enne I maailmasõda. 

Eesti Kirik