Loomeliitude aprillipleenumist möödas 20 aastat

Neil päevil möödub 20 aastat Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumist, millest hakati ammutama julgust iseseisvuspüüeteks.

Kahe kümnendi taguse – 1988. aasta 1. ja 2. aprillil Tallinnas peetud pleenumi initsiaatoriks oli teatriliit, mille esimees Mikk Mikiver innustas kokkutulnuid sõna võtma. «Ärgu painaku ühtki sõnavõtjat hirm: mis saab minust, kui mu ettepanek, idee, analüüs või muu taoline ei meeldi mõnele kõrgelseisvale isikule (hirm, mis senini valdavalt on põhjendatud olnud),» kannustas Mikiver kokkutulnuid.
Perestroika tuules
Eesti oli tol ajal veel ENSV. Ka pleenumi kokkukutsumise taga oli kommunistlik partei ja sõnavõttudes ning pleenumil vastu võetud dokumentides mainiti veel eesmärgina «sotsialistliku föderalismi leninlikku teesi». 1988. aasta aprillikuu hetkeseis oli aga võrreldes mõne aasta taguse olukorraga erinev: 1985. aastal oli Nõukogude Liidus võimule tulnud Mihhail Gorbatšov, perestroika ja glasnost’i (reformide ja avalikustamise) algataja.
Ehkki kõige selle taga oli ajaloolaste ja politoloogide hinnangul siiski vajadus tuua Nõukogude Liit välja majanduslikust madalseisust, sai toonane liberaliseerimine Eesti edasistele arengutele määravaks. 1987. aastal oldi juba sedavõrd julged, et söandati üksmeelselt protesteerida fosforiidikaevanduste rajamise vastu; sama aasta augustis hakati nõudma Molotovi-Ribbentropi lepingu salaprotokollide avalikustamist ja hukkamõistu.
Võrus toodi esmakordselt välja sinimustvalge lipp; 1988. aasta kevadel tähistati Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva, ehkki võimud need meeleavaldused maha surusid.
Eesti keel riigikeeleks
1988. aasta loomeliitude aprillipleenumi sõnavõttudes arvustati ENSV juhtorganeid, mitmes sõnavõtus tunti muret eesti keele pärast ja isegi lõppdokumendis sõnastati eesti keele kui riigikeele nõue, sooviti migratsiooni piiramist ning kõneldi rahvuslikkusest ja kestmajäämisest.
Mitmes sõnavõtus rõhutati stalinismi inimvaenulikkust ja nõuti selle hukkamõistmist. Kirjanik Hando Runnel kõneles ka partei riigist lahutamisest ja sotsialistliku kolonialismi lõpetamisest ning isiku kaitsest. Jaan Kaplinski julges Tartu Jaani kiriku taastamisest kõneldes esitada küsimuse: miks mitte ennistada hoone kirikuna?
Pleenumi teisel päeval võttis sõna ka kunstnik Jüri Arrak, kes oli toona kunstnike liidu maalisektsiooni esimees. «Inimesed rääkisid julgelt sellest, mis südamel,» ütles Jüri Arrak Eesti Kirikule. Tema sõnavõtu keskmes oli eraomandi võimaldamine, mis innustab inimesi tööle, ja poliitiline vabadus, mis ühiskonda edasi viib.
Eesti Komitee rollist
Pleenumit aga võrdleb Arrak 20 aastat hiljem talumehe käest põgeneva angerjaga: «Gorbatšov tahtis reformidega Nõukogude Liitu tugevdada, mitte seda lammutada. Eesti oli aga nagu angerjas, kelle linnamees talumehe korvist pahaaimamatult pihku võttis, et talle paremat eluruumi võimaldada. Kaval libe angerjas aga pani putku,» naljatab Arrak pleenumile järgnenud sündmusi meenutades.
Pärast pleenumit toimus 1988. aastal Eestis mitu olulist sündmust: Tartus peeti juba sama aasta aprillis osavõtjaterohked muinsuskaitsepäevad, suvel toimusid Tallinnas öölaulupeod ja sõltumatu noortefoorum, mis Mart Laari hinnangul tõi poliitikasse uue antikommunistliku põlvkonna. Sügisel kogunes veerand Eesti rahvast pealinna lauluväljakule «Eestimaa laulu» laulma.
Jüri Arrak omakorda ei pea 20 aastat tagasi peetud pleenumit siiski otsustava tähtsusega sündmuseks Eesti Vabariigi taasloomisel. «Palju olulisem oli Eesti komiteede liikumine, tänu kellele taastati Eesti Vabariigi järjepidevus,» toonitab Arrak.

 

Lea Jürgenstein