Lunastus risti läbi

Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.
(Mt 10:38)

Juba päris mitmendat aastat võtsid Tallinna kogudused suure reede päeval nõuks üheskoos läbi käia pea kahetunnine ristiteerännak.
Teekonda alustati Tallinna Jaani kirikus, õppides Eerik Jõksi juhtimisel ühiselt selgeks teekonna laulu ning läbides ka esimesed neli peatust, et meenutada ja enda jaoks enam lahti mõtestada Jeesuse ristiteed Kolgatale, alustades kohtuotsusest kuni Jeesuse ihu matmiseni kaljuhauda.

Kannatuste teekond
Lauldes ja paludes asuti teele ning pärast seda, kui peapiiskop Andres Põder ja Tallinna praost Jaan Tammsalu Vabaduse risti alla küünlad olid asetanud, võeti suund Kaarli kirikusse, et teha järgmised neli peatust.
Iga peatust teekonnal täitis meenutus Jeesuse ristiteest sõna ja pildiga, mille lõid Kaarli koguduse draamagrupi liikmed pantomiimiga, mis tõepoolest suurepäraselt ilmestasid seda teekonda, neid kannatusi ja katsumusi.
Järgmiseks võeti suund toomkirikusse, et osa saada ka kahest kõige julmemast ja raskemast peatusest, mis kandsid pealkirju «Jeesus lüüakse risti» ja «Jeesus sureb ristil». Nii jäid kõlama järgmiseks etapiks Jee­suse sõnad: «See on lõpetatud!»
Suundudes edasi Rootsi-Mihkli kiriku poole laskuti mööda Pika jala tänavat all-linna ning see oli justkui sümboolne alla surmavalda minek üheskoos Kristusega, kes jättis oma elu meie kõigi eest.

Inimlik kurjus
Kogu suure reede sündmustik on rõhuv ja raske ning kui mõelda sellele, et Jeesust oli piitsutatud ja piinatud ning ta pidi ise kandma oma tapavahendit risti Kolgata mäele, siis üheselt saaks seda kirjeldada vaid inimliku kurjuse suurima teona. Jeesus kannatas seda kõike vaikides, kandis oma risti ja täitis taevase Isa tahet ikka ju selleks, et sellesama risti läbi lunastada igaüht, kes usub.
Usun, et kõik need mõnisada suuremat ja väiksemat ristiteelist, kes rännaku kaasa tegid, said vähemalt selle teekonna ajal tunda ja kogeda südames kurbust ja raskust, mida üks ristitee kaasa toob.
Seda on rõhuv ja raske mõista, kuidas võivad inimesed olla nii julmad, et võtta elu süütult, kes tegelikkuses soovis vaid avada nende südamesilmi nägema Jumala armastust.

Jumal elab igavesti
Ja kuigi me võime pidada Jee­suse kannatusi ja surma kõige julmemateks asjadeks, millega inimkond on hakkama saanud, oli see kõik ju üks suur Jumala armastuse tegu, et päästa patused inimesed vabaks, lunastada nad Jeesuse püha ja kalli verega. Kui Jeesus ei oleks surnud, ei oleks olnud võimalik ülestõusmine ja tõotus meile, et igaüks, kes usub, isegi kui ta sureb, elab Jumalas igavesti.
Nii ongi meil ikka vaja ka enda risti kanda, tehes seda koos Jeesusega, sest vaid nii oleme me väärt osa saama tema toodud päästest. Oma risti peab kandma igaüks ise ja iga päev, kuid kui me saame meenutada tänutundes Jeesuse läbitehtut, võime näha, et tõesti oli tema Jumala Poeg, kes andis kõik, et meil oma risti kandmine võiks kergem olla. Rist ei ole kunagi liiga raske kanda ka meile, kui vaid usaldame Jumalat.
Mikk Leedjärv

Jeesuse ristitee
Ettevalmistuspalve
I peatus: Jeesus mõistetakse surma
II peatus: Jeesus võtab risti õlale
III peatus: Jeesus nõrkeb esimest korda risti all
IV peatus: Jeesus kohtab oma kurba ema
V peatus: Siimon aitab Jeesuse risti kanda
VI peatus: Veroonika annab Jeesusele oma loori
VII peatus: Jeesus nõrkeb teist korda risti all
VIII peatus: Jeesus kohtab nutvaid naisi
IX peatus: Jeesus nõrkeb kolmandat korda risti all
X peatus: Jeesuselt võetakse riided
XI peatus: Jeesus lüüakse risti
XII peatus: Jeesus sureb ristil
XIII peatus: Jeesus võetakse ristilt ja pannakse ema sülle
XIV peatus: Jeesus pannakse hauda
Lõpupalve
Allikas: Pärnu Eliisabeti koguduse koduleht