Luterlasi ja katoliiklasi ühendab Kristus ja tema poole palvetamine

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Rooma-Katoliku Kirik korraldasid 27. septembril Tallinnas ühiskonverentsi „Konfliktist osaduseni“ eesmärgiga arutada koos ja erinevatest vaatenurkadest dokumendi „Konfliktist osaduseni“ tähenduse üle.

Konverentsipäeva lõpus jagasid Eesti Kirikuga oma värskeid muljeid Rooma-Katoliku Kiriku piiskop Philippe Jourdan ja EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Sisukad ettekanded
Piiskop Philippe Jourdan hindas kõiki ettekandeid väga sisukateks ja hästi ette valmistatuteks. „Vahel juhtub, et konverentsil kõnelejad ei ütlegi midagi väga uut, kuid täna oli iga loeng sügavalt ette valmistatud, need esitasid oma konfessiooni lähenemist mitte pealiskaudselt, vaid üsna sügavalt. Ma olen väga tänulik selle eest osavõtjatele.
Minu jaoks on kõige tähtsam see, et me küll ei võtnud täna vastu mingit doktrinaalset ühisavaldust, kuid oleme teinud midagi, mis on isegi võib-olla tähtsam. See on see, et meie ei vastandu üksteisele, vaid oleme ühe ja sama pere liikmed. Kuigi erinevusi on, aga perekondlik tunne on eriti tugev. Kui keegi ootas, et me otsustasime üht kirikut teha, siis seda muidugi ei saa oodata, aga palju on muutunud suhtumine üksteisesse.
Ühtsuse loomisel teeb head tööd Eesti Kirikute Nõukogu. Paljud välismaalased on sellest üllatunud. Kui meil oli ühine suure reede ristitee vanalinnas, siis ütles Püha Tooli nuntsius peapiiskop Pedro López Quin­tana mulle, et see on väga märkimisväärne üritus, tema ei olnud sellist näinud ei Leedus ega Lätis. Seal korraldavad katoliiklased ristiteed ja kutsuvad luteri peapiiskopi kaasa, seda on küll olnud. Et aga mõlemad kirikud koos teeksid ühisüritust, seda seal pole. See on Jumala tahe, et meie otsiksime ühtsust ja kui me sellest loobuksime, siis muutuksime erinevateks kristlasteks, kes enam üksteist ei mõistaks.“

Palvuse väärtus
Peapiiskop Urmas Viilma tunneb head meelt, et need mõtted, mis tal koos piiskop Jourdaniga aasta tagasi Lundis viibides tekkisid, on nüüd teoks saanud. „Selleks ajaks oli dokument „Konfliktist osaduseni“, mida täna eesti keeles esitleti, ka ilmunud. Meile tundus, et selle esitlemisega Eestis võiks koos käia ka konverents reformatsiooni juubeliaastal. Ja see on nüüd tõeks saanud.
Ka konverentsile järgnenud palvus Kaarli kirikus oli väärtus omaette. Me oleme katoliiklastega teineteise jumalateenistustel palveid või piiblitekste lugedes küll kaasa teeninud, kuid päris ühist palvust, kus mõlemad pooled on seda võrdselt ametirüüdes läbi viimas, ei ole toimunud. See oli sama, mille alusel aasta tagasi paavst Franciscuse ning Luterliku Maailmaliidu juhtide Martin Junge ja Munib Younani osavõtul luterlased ja katoliiklased Rootsis Lundi katedraalis toimunud reformatsiooni 500. aastapäeva ühispalvust pidasid. Mis muu meid kirikus siis veel ühendab, kui ikka Kristus ning tema poole palvetamine ja temas üks olemine.“

Uued lähenemisnurgad
Urmas Viilma jätkab: „Mul on väga hea meel, et kõik neli ettekannet olid väga sisukad, neid tahaks kindlasti üle lugeda, nende üle arutleda. Ma soovitan kõigil seda teha ning miks mitte usuteaduse instituudis neid ka õppetöös analüüsida. Täna esitletud trükise „Konfliktist osaduseni“ puhul meeldib mulle väga, et tegemist on suurepärase ülevaatega sellest teekonnast, millel katoliku kirik ja luteri kirik on olnud alates reformatsioonist ehk siis see dokument vaatab tagasi ja hindab ümber mõned küsimused, annab hinnanguid pisut teise nurga alt, kui seda läbi sajandite on tehtud.
Ka kirjeldab see ilusti teekonda viimasel 50 aastal, kui vastastikune dialoog on toimunud. Sellest, mida mäletame oma õpingute ajast, millised on eri konfessioonide seisukohad teatud küsimustes olnud, on nüüd paljud asjad saanud uue lähenemisnurga. Dokument viitab loomulikult ka ühisdokumendile õigeksmõistuõpetusest, mis oli põhiline teoloogilise konflikti allikas reformatsiooni päevil.
Kõik meie kiriku vaimulikud peaksid selle raamatu läbi lugema. Sellest saame teada, kus me oleme luterlastena ja katoliiklastena oma ühisel teel osaduse poole, sest täieliku osaduseni, mis võiks armulauas väljenduda, me jõudnud ei ole.
„Konfliktist osaduseni“ lugemine on vajalik ka sellepärast, et muidu võib juhtuda nii, et kiriku juhtide tasemel liigutakse oikumeenilises hoos nii kiiresti edasi, et meie kiriku vaimulikkond ja liikmed ei jõua järele. Meil ei ole vaja teha rutakaid otsuseid, on vaja kannatlikkust, et teineteise täielikule mõistmisele jõuda.“
Tiiu Pikkur